Juhtkiri: Kolm erilist värvi

Eesti lipp. Foto: Ove Maidla.

Eestil on sinimustvalge lipuga vedanud. Vähe sellest, et täna 125-aastaseks saaval trikolooril on väärikas sünni- ja ajalugu - tavatu värvikombinatsiooni poolest võib seda pidada omanäoliseks ning silmapaistvaks. Enamik maailma elanikke ei pruugi küll Eestist ja eestlastest suurt midagi teada, kuid vaevalt on neil põhjust meie kõige tähtsamat rahvuslikku sümbolit kellegi teise omaga segamini ajada.

Just täna on paslik meenutada, et esimene sinimustvalge lipp valmis 1884. aastal Põltsamaal, mida ajalooliselt on peetud Viljandimaa osaks, kuid mille Nõukogude okupatsioon asetas läinud sajandi keskpaigas loodud Jõgevamaa koosseisu.

Enim levinud versiooni järgi ostis Emilie Rosalie Beermann, kes hiljem kandis nime Illak ning puhkab Viljandi Vanal kalmistul, Põltsamaalt Liehbergi riidekauplusest kolm tükki siidriiet ja õmbles need kokku jõeäärses kihelkonnakooli majas oma toas. Gustav Beermanni puutöötoas valmis varras ja tema poeg

Christoph Beermann viis lipu Tartusse Eesti Üliõpilaste Seltsi käsutusse.

On suur õnn, et just seesama siidist lipp, mida tänagi peetakse rahvusliku reliikviana Eesti lipu emalipuks, elas Vaimastvere lähedale Lääne-Mardi tallu peidetuna üle rasked okupatsiooniaastad ning nägi 1991. aastal taas päevavalgust. Pärast restaureerimist anti see hoiule Eesti Rahva Muuseumi.

Nii nagu kõigil rahvastel, on ka meil, eestlastel, kasutusel mitu sümbolit, alustades hümnist ja vapist ning lõpetades rahvuslinnu, -kivi ja -lillega. Ent lipp on neist ikkagi kõige kaalukam - me oleme sellega harjunud, me armastame seda.

Pidagem meeles, et erinevalt paljude teiste riikide lippudest pole Eesti trikoloori saamislugu seotud sõjalise konfliktiga. Meie lipp sündis noorte haritud eestlaste vabadusihast ja vajadusest ennast määratleda. Küllap seetõttu kujuneski sinimustvalgest kiiresti, veel enne omariikluse saavutamist kogu rahvust ühendav märk.