Vägivaldselt ära võetud aeg

«Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu,» kirjutas luulegeenius Artur Alliksaar, kelle elu oli täis tõrjutust ja vaesust. Foto: EESTI KIRJANDUSMUUSEUMI KULTUURILOOLINE ARHIIV

Pean end omamoodi õnnelikuks inimeseks, sest olen oma silmaga näinud Eesti XX sajandi geniaalset poeeti Artur Alliksaart ja mõneti kummalisel kombel — nüüd võiks ehk öelda alliksaarelikult — temaga kirjanduslikku vestlussegi laskunud.

Alliksaare meelispaigad olid Tartu tuntud kohvikud, kuid ta ilmus tihti ka tudengite luuleõhtutele ja võttis vajaduse korral sõna.

Meil oli kujunenud väike seltskond, kes sellistel poeetilistel koosviibimistel osales: Anti Kidron, Ene Liivaste, Lembit Vaba ja veel mõni. Kahjuks jäi see aeg lühikeseks, sest pärast suvevaheaega 1966 Tartu pildis üht linna värvikamat kuju enam polnud. Ka tema luulet ei avaldatud, kuid kusagil oli see teadupärast olemas ja me pidime seda lugeda saama. Saimegi.