Kiri: Kõik algab aususest

Maimu Roosimägi Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

Mulle meenub ikka ja jälle üks soe aprillikuu päev. Istusin Viljandis oma kodu juures pingil. Minu juurde astus poiss, peokeses kroonine münt ja mõni sent.

Algas järgnev lühike dialoog. «Tädi, võta see raha omale,» pakkus ta. Mina vastu: «Miks sa selle mulle anda tahad?» Tema: «Sest see ei ole minu oma.» Mina: «Kust selle siis said?» Tema: «Leidsin.»

Soovitasin seepeale poisil raha ikkagi endale jätta, sest vaevalt keegi seda enam tänavale otsima tuleb.

Seljakoti järgi otsustades oli tegu algklassiõpilasega, võimalik et lausa esimese klassi lapsega. Ta rääkis küll eesti keeles, kuid kõnest jäi mulje, et ta on pärit segakeelsest perekonnast.

Tunnistan, et olin siiralt üllatunud, sest olen varem nii mõnegi teise lapse ja teismelise puhul kogenud hoopis teistsugust suhtumist.

Rõõmustasin, et meil leidub veel niisuguseid isasid ning emasid, kes oskavad ausaid järeltulijaid kasvatada. See väike kevadine episood rabas mind koguni nii, et enne kui tulin mõttele küsida, millises majas poiss elab, oli ta juba läinud.

Mina ise olen saatuse tahtel kasvanud mitmes peres ja tunda saanud nii mõndagi. Üks asi oli aga nende kõigi puhul ühesugune: kõigis neis tuli käske ja antud lubadusi täpselt täita ning võõraid asju ei tohtinud omastada. See oli iseenesestmõistetav ja kellelgi ei tekkinud mõtetki kuidagi teisiti toimi

da!

Hilisemates mõttemõlgutustes jõudsin järelduseni, et see poisike võiks olla eeskujuks nii mõnelegi riigimehele.

Soovin väga, et tal läheks elus hästi ja ta ei satuks praeguses julmas maailmas halbadesse olukordadesse. Ikka on minu silmade ees tema siiras nägu, lausa pisar tuleb silma, kui sellele situatsioonile mõtlen.

Tahan, et meie inimestes oleks vähem õelust, kadedust, ükskõiksust ja hoolimatust üksteise suhtes. Võimalik saab see olla üksnes siis, kui lastele antakse kodust kaasa õiged väärtushinnangud.

Kokkuvõttes algab kõik aususest.