Kobras kolis aiatiiki

Pisike tiik kõlbas piibrile vaid ajutiseks öömajaks, varsti läks ta avaramat eluruumi otsima. Foto: Kristi Ilves

Tarvastu valla Vahtre talu rahva üllatus oli suur, kui pereliikmed 1. juuni hommikul avastasid, et nende pisikeses aiatiigis on end öösel sisse seadnud kobras.

«Kõigepealt hakkas koer haukuma, siis käis tiigis kõva plartsatus. Ma ei saanud aru, mis see oli,» jutustas Vahtre talu vanaperenaine Naima Tomp. «Algul arvasin, et koer hüppas tiiki, aga varem pole ta siin kunagi ujunud. Seejärel mõtlesin, et koer hirmutas kassi vette. Läksin asja lähemalt uurima ja märkasin, et tiigist vaatab vastu täiesti tundmatu looma nägu. Tükk aega nuputasin, kes see küll olla võiks, enne kui taipasin, et tegu on kopraga.»

Kass ehmatas külalist

Peaaegu terve päev kulus perel kopra jälgimisele, muud tööd sel laupäeval ette võtta ei jõutudki. Eriti suurt elevust tekitas ootamatu külaline pere lasteaiaealistes lastes. Pärastlõunal tulid ka naabrid tiigi uusasukat uudistama. Algul oli loomake kartlik ja sulpsas kohe vette, kui inimest märkas, aga varsti harjus ja laskis pererahva endale päris lähedale.

Põõsa taga vaikselt seistes oli tema toimetamisi hea jälgida. Maja teise korruse aknast on tiigile samuti suurepärane vaade. Ka koer harjus uue pereliikmega üsna pea. Kass selle eest ehmus küll hirmsasti, kui märkas hommikul tiigi äärde vett jooma minnes järsku kellegi pead enda lähedal veepinnale tõusmas. Kopra ehmatus oli muidugi sama suur.

Peremees Jaanus Tomp arvas, et piiber võis aeda sattuda mööda kraavi, mis aia alt sisse tuleb, sest poolteise meetri kõrgusest traataiast ta ju üle poleks roninud.

«Umbes kilomeetri kaugusel voolab Ärma jõgi ja kolme kilomeetri kaugusel on Muti järved. Ju ta sealt tuli, kuigi varem pole me oma metsas ega üldse lähikonnas kopraid märganud,» seletas Tomp.

Juuris vesiroose

Kuigi loom on öise eluviisiga, toimetas ta esimesel päeval agaralt. Perenaise meelehärmiks katkus ta tiigi põhjast välja veesilma iluks olnud roosa vesiroosi juuri, hundinuiasid ja iiriseid, aga eriti meeldis talle angervaks. Ühe tiigikalda valis ta oma lemmikkohaks, kuhu ronis vahepeal puhkama ja end puhastama.

Paraku pole viiemeetrise läbimõõduga aiatiik koprale just sobivaim elupaik. Järgmiseks hommikuks oli ta aiast kadunud. Just nagu võimu märgiks oli näriline enne lahkumist katki hammustanud pöidlajämeduse hõbepuuoksa.

«Mul on hea meel, et kobras on läinud, kuigi üheks päevaks oleks ta ju võinud veel jääda, sest võimalust oma koduaias metslooma tegemisi jälgida ei pruugi enam tulla,» arvas peremees.

Pahuvere küla Vahtre talus on ka varem ootamatuid külalisi käinud. Naima Tomp meenutas, et tunnistas ükskord uduse ilmaga hulk aega suurt looma, kes talu lähedal üle tee sammus.

Viimaks sai ta aru, et seal kõnnib karu. Ott elanud lähedal asuvas metsas aastaid. Ka sookurg on aias tiigi kaldal patseerinud. Kitsed, põdrad ja metssead on sealsetel maadel samuti sagedased külalised.

ARVAMUS

Jaak Põldma,
loodusemees

See, et noored koprad kevaditi aiatiikidesse või muudesse veidratesse kohtadesse satuvad, on üsna tavaline. Emasloomad poegivad mais ja seejärel aetakse eelmise aasta pojad pesast välja. Nemad asuvad endale uut elukohta otsima.

Nad orienteeruvad vee lõhna järgi ja satuvad sel kombel mõnikord koduaeda. Kui tiigis kasvab taimi, võib loom sinna pikemalt pidama jääda või end koguni talvituma sättida. Sellises olukorras oleks mõistlik püüda eksinud kobras kahvaga kinni ja toimetada voolava veega kraavi.