Armastus veini vastu tekkis vanaema juures moosikeldris

Veini degusteerimine pakub Raoul Luigendile tõelist mõnu. Ta võrdleb seda kunstiteose nautimisega, kui imetakse aegamööda endasse selle vorme ja värve. Foto: Elmo Riig / Sakala

Abja valla metsade vahel ürgoru veerel endises Pikamatsi vesiveskis elab Raoul Luigend, kelle hobi ja kirg on veini valmistamine ja nautimine. Selleks on tal oivaline istumiskoht: muruga maakitsus voolava oja keskel.

«Armastus veini vastu tekkis vanaema juures moosikeldris, kui seitsmeaastase poisina nööpisin enda arvates lahti kummikorgiga mahlapudeli. Sealt rüübates arvasin esimese hooga, et mahl on halvaks läinud. Siiski jäi pakitsema tunne, et midagi erilist on selle joogiga veel. Tunni pärast taas märjukest mekkides taipasin, et see ei ole üldse halb, vaid hoopis omapäraselt meeldiv. Järgmistelgi päevadel hiilisin keldrisse ja nädalaga sain pooleliitrisele pudelile põhja peale,» meenutab Raoul Luigend naerdes ning lisab, et vein ongi kõige paremate omadustega mahl, millel on väike rõõmuallikas veel juures.

Järgmine kord puutus Luigend veiniga kokku täiskasvanueas 1980. aastate algul Tallinnas.

«Elasin toidupoe kõrval ja sellesse poodi toodi Kesk-Aasiast veomasinatega viinamarju, millest pooled olid juba saabudes riknenud. Et suhkrusisaldus oli neis suurepärane, lohistasin mahajäetud kastid enda juurde koju ja tegin marjad veiniks,» pajatab ta. «Riknenud kraamist just ekstraklassi veini ei saanud, aga kangust oli selles küll.»

Luigend jutustab, et võttis kiirkeetjal vile maha, pani asemele kummivooliku ja juhtis veini kraanikausist läbi, kontsentreerides selle niimoodi napsiks. «Sel kombel sündis minu elu esimene omavalmistatud konjak.»

Vaieldamatu lemmik on must sõstar

Kuigi veini võib teha igasugustest imeasjadest, näiteks võilillest, naadist, porgandist või ploomist, saab Eesti tingimustes Raoul Luigendi arvates kõige ehedama ehk veinilikuma märjukese mustast sõstrast.

«Ka õunast tuleb mõnus vein, aga mustast sõstrast loodu on märksa kallim ja väärtuslikum. Milleks teha kiluleiba, kui võib selle asemel kasutada kalamarja — protsess on ju sama,» filosofeerib ta.

Oma marjad kasvatab Luigend ise. Praegu on tema maadel 40 mustasõstrapõõsast, tulevikus kavatseb ta nende arvu kergitada lausa 3000-ni. Just mustasõstraveini valmistamist soovib ta lihvida: aina uusi nõkse õppida ja teisteltki teadmisi ammutada.

«Minu jaoks on see kirg nagu mõnel teisel mehel lainelaual sõitmine, jahiga merel kihutamine või lennukiga lendamine,» võrdleb Luigend.

Kord kuus osaleb ta Veinivilla koduveini klubi üritustel, kus saab teiste tegijatega koos istuda ja kogemusi vahetada. Hiljuti proovisid klubiliikmed «Maalehe» konkursi eelvoorus 132 koduveini ning said seejuures kuulda tõelise professionaali Arne Pajula kommentaare.

Sel suvel lõpetab Luigend Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis toiduainete tehnoloogia kursuse. Muu hulgas on ta seal Eda Raevu käe all saanud põhjalikku veinivalmistamisõpetust.

Õigel meistril on alati aega veini kääritada

Veinivalmimise protsess algab Raoul Luigendil 30-liitristes tünnides, kuhu ta valab kuus kilo marju ja sama palju suhkrut. Suhkrut lisab ta kahes jaos, et see pärmi ei tapaks.

Marju hoiab meister meskis kolm-neli nädalat ning välja kurnab need siis, kui parkaineid näib piisavalt olevat. Viimaks lisab ülejäänud suhkru.

Edasi mulksub vein umbes kaks kuud, misjärel võib selle pudelitesse villida. Pudelis seistes saab märjuke Luigendi hinnangul küpseks umbes kolme aastaga. Järgmise kahe aasta jooksul tuleks kallis kraam realiseerida, sest hiljem hakkab maitse tuhmuma ja värv lagunema.

Luigendi arvates on koduveini valmistamine märksa põnevam ja ehedam protsess kui tööstuses, kus see tehakse tihti mahlapulbritest ning põhimõtteliselt eri kraane keerates.

«Mina lasen veinil loomulikult käärida ja selgida ehk lõpuni käia, tööstuses kasutatakse aga protsesside kiirendamiseks väävlit. Minu vein käärib vahel poolest aastast aastani — aega mul on.»

Osutades oja kaldal kasvavatele vanadele puudele, märgib Luigend, et tal on aega ka nende tarvis ja ta ei kavatse neid kunagi saega langetada. «Mulle meeldib, kui nad oma loomuliku lõpuni püsti seisavad.»

Luigend tunnistab, et teeb igal aastal sama veini, muutes vaid nüansse. «Näiteks lisan pihlaka-, kirsi-, maasika- või muud veini. Seejuures pean silmas, et peale mustasõstramaitse ei oleks võimalik muud tuvastada. Kõik peab jääma vaid õrnalt aimatavaks.»

Tahab rajada eksklusiivse restorani

1822. aastal von Stackelbergi rajatud Pikamatsi veskis elab Raoul Luigend 2007. aastast. Sinna maakividest müüride vahele on ta ehitanud väikese kodu ning plaanib nüüd ka restorani rajada.

«Klientidena näen eelkõige bussidega saabuvaid turiste, kes sooviksid erilisi roogi nautida. Toiduvalmistamine on minu teine suur kirg. Olen maast madalast endale ja sõpradele söömaaegu korraldanud ning retsepte avastanud. Usun, et suudan väga põneva ja maitsva menüü kokku panna,» kõneleb Luigend.

Loomulikult pakuks ta söömaaegade juurde oma mustasõstraveini. Ta teab, et mullu kehtima hakanud seaduse kohaselt tohib eraisik kodusel teel valmistada ja müüa kuni 15 000 liitrit veini.

Luigendi unistuste toidukohale lisaks kaalu asjaolu, et suur osa toorainest tuleks sealtsamast orust mäkke tõusvast imekaunist aiast. Juba praegu on ta agar köögiviljakasvataja. Küüslaugupõllult loodab ta tänavu saada seitse tonni saaki, mille kavatseb realiseerida hulgi. Tomat, 87 sorti kibepipart ja muu kallis toidukraam leiab aga põhiliselt tee tuttavate restoranipidajate köökidesse.

Väiksel kombel on Luigend ka loomapidaja: tema laudas kepsutab 24 kitse, kelle piimast valmib juust ning kelle liha maitseb imehästi vinnutatuna.

VÕISTLUS

Tänavusel «Maalehe» ja Veinivilla koduveinikonkursil jõudis Raoul Luigend oma mustasõstraveiniga 15. juunil Haap­salus peetavale lõppvõistlusele 18 parema hulka.

• Finaali pääsenud veinide valmistamisel on kasutatud väga erinevat toorainet: musta leedri õisi, õunu, pirne, punaseid ja musti sõstraid, mustasõstra- ja kirsilehti, kreeke, kirsse, pihlakaid, rabarbrit, maasikaid, metsmaasikaid, arooniaid, viinamarju, mustikaid, jõhvikaid ja pohli.

• 2011. aastal valminud mustasõstraveiniga üles astuv Raoul Luigend erilisi võidumõtteid ei hellita. «Rahvale ja žüriile on alati meeldinud magusad veinid. Kuival veinil ei ole lootustki võita,» arvab ta.

Allikad: «Sakala», «Maaleht»