Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/29/4949115t1h9eda.jpg)
/nginx/o/2013/05/30/1792500t1hd986.jpg)
Abja valla metsade vahel ürgoru veerel endises Pikamatsi vesiveskis elab Raoul Luigend, kelle hobi ja kirg on veini valmistamine ja nautimine. Selleks on tal oivaline istumiskoht: muruga maakitsus voolava oja keskel.
«Armastus veini vastu tekkis vanaema juures moosikeldris, kui seitsmeaastase poisina nööpisin enda arvates lahti kummikorgiga mahlapudeli. Sealt rüübates arvasin esimese hooga, et mahl on halvaks läinud. Siiski jäi pakitsema tunne, et midagi erilist on selle joogiga veel. Tunni pärast taas märjukest mekkides taipasin, et see ei ole üldse halb, vaid hoopis omapäraselt meeldiv. Järgmistelgi päevadel hiilisin keldrisse ja nädalaga sain pooleliitrisele pudelile põhja peale,» meenutab Raoul Luigend naerdes ning lisab, et vein ongi kõige paremate omadustega mahl, millel on väike rõõmuallikas veel juures.