Rahupaiga valvur askeldab platsidel ja nummerdatud kvartalites

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Suur osa kabelivahi ajast kulub inimestega suhtlemisele ja kalmistu ühest servast teise kõndimisele. Maimu Kalvi ütleb, et surnuaiatöö kurva poole kõrval on ka helgem: inimeste tänu nõuannete ja abi eest rõõmustavad teda sageli.
Suur osa kabelivahi ajast kulub inimestega suhtlemisele ja kalmistu ühest servast teise kõndimisele. Maimu Kalvi ütleb, et surnuaiatöö kurva poole kõrval on ka helgem: inimeste tänu nõuannete ja abi eest rõõmustavad teda sageli. Foto: Elmo Riig / Sakala

«Olen kalmistul,» reedab kiletatud paberileht kabelivahi asukoha. Telefoninumber teate lõpus annab võimaluse paika täpsustada. «Ahah, olete kohal. Oodake. Tulen kohe kabeli juurde,» lubab reibas naisehääl.

Maimu Kalvi keerab kabeliukse suure võtmega lukust lahti ja näitab oma kabinetti. Selles on kirjutuslaud ja mõni tool, seinal ripub kalmistu plaan. Kolm paksu kaustikut lauanurgal on täis teavet Riia maantee, Toome tänava ja Pärnu maantee surnuaia kohta. Kabelivaht ütleb, et kalmistute nimed on küll Pauluse koguduse, Õigeusu ja Vana kalmistu, kuid inimesed kutsuvad neid ikka tänavate järgi.

Selleks et kalmistule matta võiks, peab kabelivaht andma loa ja kõik arhiiviraamatusse kirja panema. Kui Kalvi kümme aastat tagasi sellesse ametisse asus, olid andmed märgitud nii, et hauda oli lahkunu nime järgi keeruline otsida. Platsi võis leida pigem selle hooldaja nime teades.

Märksõnad

Tagasi üles