Poja krundiost tõi isale süüdistuste rahe

Sestpeale, kui Kalda puiestee ääres on Rauno Tuula (paremal) eramu ehitus edenenud, on tema ettevõtjast ja linnajuhist isa Tauno Tuula kohta internetikommentaaridesse pikitud kümnete kaupa korruptsioonikahtlusi. Mõlemad mehed kinnitavad, et varem vee-ettevõttele kuulunud krunt jõudis perekonna valdusesse ausal teel. Foto: Elmo Riig / montaaž

Viljandi veefirma nõukokku ja linnavalitsusse kuuluv ettevõtja Tauno Tuula lükkab tagasi väiteid, justkui oleks ta mullu korruptiivseid võtteid kasutades oma poja tarvis magusa elamukrundi soetanud.

Linnale kuuluv aktsiaselts Viljandi Veevärk pani üle-eelmise aasta lõpul kinnisvarafirma Arco Vara vahendusel müüki neli kinnistut, millel olid seni asunud ühisveevärgi reservpumplad. Neist kõige kiiremini läks 51 000 euroga kaubaks Kösti järve pervel, aadressil Kalda puiestee 47 asuv lopsaka haljastusega maatükk.

Mullu 26. septembril kinnitas linnavolikogu kinnistu uue detailplaneeringu, mis määras varem tootmismaana arvel olnud koha uueks sihtotstarbeks väikeelamumaa. Otsuse kohaselt võib sinna rajada kaks elumaja abihoonetega.

Ridamisi kahtlusi

Sestpeale, kui krundil on esimese elamu ehitus edenenud, on «Sakala» digilehe kommentaariumisse tihti ilmunud anonüümsed väited, justkui oleks Tauno Tuula kasutanud talle linnavalitsuse ja vee-ettevõtte nõukogu liikmena privilegeeritult kätte jooksvat infot selleks, et seesama atraktiivne maatükk oma pere valdusesse saada. Muu hulgas on väidetud, et krunt vahetas omanikku põhjendamatult väikese summa eest ning selle müük ajastati riukalikult jõuludeks ja aastavahetuseks, mil võis loota, et kinnisvaraportaalides ei teki selle vastu elavat huvi.

Käesoleva nädala algul sai «Sakala» toimetus kirja, mis käsitleb sama teemat juba detailselt. Pöördumine oli taas anonüümne ning saadetud nähtavasti just selleks tarbeks loodud e-posti aadressilt. Ehkki otsest tõestusmaterjali pole, jääb kõiki õhku paisatud väiteid kõrvutades mulje, et nende taga on sama inimene või inimeste rühm.

Viimase kirja põhiväite järgi ei oleks Viljandi Veevärk Kalda puiestee 47 kinnistut omal ajal üldse müüa tohtinudki, sest samal ajal kehtis ettevõtte eelmine arengukava, mis nägi ette seal paikneva eaka pumpla jätmise reservi ning taotles selle renoveerimist. Muu hulgas küsib kirjutaja, kas 1958. aastal valminud pumpla kasutuks tunnistamine oli ikka õigustatud ning kas sellega võidi teadlikult nõrgestada linna veevarustussüsteemi.

«Veevärgi nõukogu liikmena andis Tauno Tuula loa kinnistu müügiks, seejärel ostis ise ettevõtte siseinfot kasutades selle kiiresti ära ja ajas linnavalitsuses detailplaneeringu ja ehitusloa korda, teades ise väga hästi, et kõik need tehingud ja tegevused olid sisuliselt õigustühised,» võtab kaebaja oma mõtted kokku.

Kõrvad paistavad

Et kahtluste rahe alla on sattunud Viljandi üks mõjuvõimsamaid mehi, pidas «Sakala» vajalikuks anda asjaomastele isikutele võimalus juhtunu detailidele valgust heita.

Esiteks märkis Tauno Tuula, et tema ei viibinud üldse sellel koosolekul, kus otsustati kinnistud müüki panna. Teiseks rõhutas ta, et väide, justkui oleks tema krundi Veevärgilt ära ostnud, on selgelt väär. «Veevärgi nõukogu liikmena ma teadsin, et osteti, kuid ei oska vastata, kes ja mis otstarbel seda tegi,» ütles ta.

Selle väite vettpidavust on raske lõpuni uskuda, sest ametlike paberite järgi soetas krundi 2012. aasta 27. jaanuaril osaühing Mudel Ehitus, mis kuulub tuntud krossisõitjale Jaanus Kovalile. Too on aga Tauno Tuula tütre elukaaslane.

Kahtlustuste tulle lisab õli teadmine, et kinnistu rändas pelgalt neli kuud hiljem edasi Tauno Tuula pojale Rauno Tuulale. Lisaks sai kinnistu kaasomanikuks osaühing Eureka, mis kuulub samuti Rauno ja Tauno Tuulale.

«Jah, minu osalusega firma ostis hiljem mõttelise osa sellest kinnistust, aga mina seda otsust ei langetanud,» lausus Tauno Tuula. Ta ei ajanud tagasi, et on nüüd üht kätt pidi Kalda puiestee äärde kerkiva maja ehitusega seotud ning et sinna kavatseb kolida tema poeg. Et aga poeg on täiskasvanud inimene, kes langetab otsuseid iseseisvalt, peab Tuula tema tegemiste kommenteerimist leheveergudel kohatuks.

Õiglane turuhind

Oma sõnul on ettevõtja ajapikku harjunud teadmisega, et mõne kaaslinlase arvates on kõigil tema sooritatud kinnisvaratehingutel korruptiivne lehk juures. «Kuulda on olnud, et ma sain niimoodi Centrumi, bussijaama, raamatukogu, Holstre-Nõmme krossiraja, postimaja ja tagatipuks ka oma kodu kinnistu,» ironiseeris ta.

Samas ruttas ta kahtlusi ümber lükkama: «Mina ise ja ka kõik asjaga seotud ametimehed teavad, et mina ega minu lähedased pole saanud ühtegi kinnistut ega ka mingit muud vara, ilma et oleks selle eest avalikult õiglast turuhinda maksnud. Samuti pole ma ühtegi oma maatükki sööti või laokile jätnud. Aga kui ülekohus tõepoolest nii tugevasti anonüümsete kaebajate hinge rõhub, soovitan neil õigluse jaluleseadmiseks politseisse pöörduda.»

Jutu, et Kalda puiestee pumbajaama maatükk müüdi kiiresti ja poolsalaja, tituleeris Tuula absurdseks. Nimelt olevat selle kohta käiv kuulutus rippunud mitmes kinnisvaraportaalis kõigile nähtaval kohal enam kui kaks kuud ning selle vahendamisega tegeles Arco Vara kohaliku kontori juhataja Aime Opermann.

Viljandi Veevärgi tegevjuht Toomas Porro kinnitas, et müügiteavet levitati igati korrektselt ning maksimaalse avatusega. Tema väitel teavitas veefirma maaklerit nelja kinnistu müümise soovist juba 2011. aasta 17. oktoobril ning seda olevat võimalik e-posti arhiivi põhjal lihtne tõendada. «Maakler saab oma sissetuleku kinnistute müügist ja ta on huvitatud, et info leviks võimalikult kiiresti ja laialdaselt,» lisas ta.

Kõik neli kinnistut läksid müüki enampakkumise põhimõttel ning Arco Vara maakleri määratud alghinnaga. Maaklerlepingu järgi avaldas Aime Opermann tähtaja saabudes  veefirma juhtidele üksnes pakkujate arvu ning pakkumiste summad.

Kalda puiestee 47 kinnistu saamiseks tehti 2012. aasta jaanuaris vaid üks pakkumine alghinnaga. Veevärgi nõukogu keeldus kinnistut alghinnaga müümast ning pikendas enampakkumise perioodi. Nii tekkis veel pakkujaid ning kinnistu müüdi suurimat summat pakkunud huvilisele, kelleks oligi osaühing Mudel Ehitus.

Tuula ja Porro väiteid kinnitab ka Veevärgi nõukogu esimees Jaak Sulg. «Arutasime otsesõnu, et lühikesest tähtajast ja alghinnast võib jama tekkida, ning andsime selle vältimiseks ajapikendust. Kõik, kes tahtsid, said oma ettepaneku teha,» ütles ta.

Operatiivsust oli vaja

Mis puudutab vastuolu müügiotsuse ja Veevärgi arengukava vahel, siis juhtis Toomas Porro tähelepanu äriseadustiku sätetele, mis lubavad aktsiaseltsi juhatusel ja nõukogul ettevõtte kinnisasju võõrandada ilma igasuguste kitsendusteta ning vastavalt sellele, mida parasjagu majanduslikult targaks peetakse.

«Arengukava koostatakse 12 aastaks ning see puudutab suuremat osa Veevärgi varast. On mõeldamatu, et iga kord, kui majanduskeskkond muutub, näiteks tekib ootamatu majandussurutis või tehakse ümber struktuurifondide nõuded, algatatakse arendamise kava muutmise protsess. See nõuaks liiga palju aega ega võimaldaks asutust operatiivselt juhtida.»

Pealegi polevat kinnistute müük Porro sõnul olnud vana arengukavaga sugugi vastuolus. Sellega lihtsalt vähendati ühe meetme mahtu ehk arvati reservpuurkaevude seast välja kõige perspektiivitumad.

Jaak Sulg, kes kuulub nagu ka Tauno Tuula Viljandi kõige mõjukamate ettevõtjate ringi, viib teema lõpetuseks jutuotsa Viljandi väiksusele, mis tingivat selle, et mis tahes moel linna juhtimises kaasa löövatel inimestel on väga keeruline äriga tegelda, ilma et neid ebaausates tehingutes kahtlustama hakataks.

«Kõik, mida sa teed, näib ikka kellelegi kusagil ebaaus isegi siis, kui see on täiesti aus. Väikese koha traagika, mis muud,» nentis Sulg.

Isa soovitas ostmata jätta

Vastuseks «Sakala» järelepärimisele rõhutas Rauno Tuula, et ei saanud kõnealust kinnistut soetades isalt mingit tuge. Pigem olevat Tauno Tuula soovitanud see võimalike probleemide vältimiseks tegemata jätta.

«Olen täiesti iseseisev inimene ja minu eest ei pea isa ei otsustama ega mõtlema. Kui Veevärgi kinnistud müüki tulid, vaatasin kohe neist kahte: Hariduse tänaval ja Kalda puiesteel. Nimelt olin juba kaks aastat peaaegu iga päev internetis surfanud ja endale krunti otsinud, sest olen otsustanud oma tuleviku vähemalt esialgu Viljandiga siduda. Seetõttu märkasin neid pakkumisi kohe, ilma et isa midagi öelnud oleks,» rääkis ta.

Isa sekkus Rauno Tuula sõnul toimuvasse alles siis, kui käes oli aeg teha hinnapakkumisi. «Ta ei soovitanud mul osta ja nii ma kauplesingi Jaanus Kovalit, kes on ennekõike minu sõber ja alles seejärel õe elukaaslane, et tema ostaks. Tahtsin lihtsalt isale vastu tulla, kuigi mind tema poliitika ei huvita,» selgitas Rauno Tuula.

Pumplad osutusid koormaks

Toomas Porro sõnul oli mitu kaalukat põhjust, miks neli pumbajaama ja nende juurde käivad kinnistud 2011. aasta sügisel müüki pandi.

Eelmine ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava nägi ette, et arendustegevuseks tuleb raha 85 protsendi ulatuses tõukefondidest ja 15 protsendi ulatuses Veevärgi enda taskust. 2011. aastal aga selgus, et fondidest pole võimalik loodetud toetusi saada. Seetõttu pidid Veevärgi juhid investeeringute tähtsuse ja mahu arengukava piires ümber hindama.

Samal ajal oli tekkinud pakiline vajadus kärpida kulutusi, mis ei olnud ettevõtte põhitegevusega seotud, sest oli teada, et 2012. aastal konkurentsiametile esitatavas hinnatõusu taotluses tuleb sellised kulutused katta tulukusega. Et neli pumplat polnud Porro sõnul selleks ajaks enam vältimatult vajalikud, ei kuulunud nende hoolduskulud koos maamaksuga enam aktsiaseltsi põhitegevuste reale. Sellest tulenevalt otsustati müüki panna neli kinnistut: Hariduse tänav 1-a, Kalda puiestee 47, Näituse tänav 4-b ja Sakala Jämejala külas.

Kalda puiestee 47 kinnistu võõrandamise poole kallutas muu hulgas seegi, et veidi varem oli  Viljandi ühisveevärgi külge haagitud Viiratsi ja Vana-Võidu veesüsteem. Mõlemas on töötavad ja rahuldavas seisukorras reservpuurkaevud. 2010. ja 2011. aastal tehtud katsetused olevat tõestanud nende kaevude võimekust toimida linna reservkaevudena.