Puukooli boonus on katsetamismõnu

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Enamiku oma puukooli istikutest müüb Liidia Klaas sügiseti hulgiostjatele. Osa talvitub aga muldkraavis, kus neid võivad kimbutada nii külmakraadid kui hiired ja jänesed.
Enamiku oma puukooli istikutest müüb Liidia Klaas sügiseti hulgiostjatele. Osa talvitub aga muldkraavis, kus neid võivad kimbutada nii külmakraadid kui hiired ja jänesed. Foto: Elmo Riig / Sakala

Füüsilisest isikust ettevõtjana puukooli pidavat Liidia Klaasi on pookimistöö alati paelunud — on ju põnev jälgida, kuidas paikapandud pungad paisuvad ja hiljem järjest suuremaks puuks sirguvad.

«Kui kevadel aeda silmastust kontrollima lähen ja näen, et pungad juba liiguvad, on tunne väga hea. See tähendab, et töö õnnestus,» räägib ta.

Elu esimese silmastamise tegi Liidia Klaas oma sõnul juba kümneaastaselt. «Minu sugulasest bioloogiaõpetaja Anita Korotkova juhtis noorte naturalistide ringi. Kord võtsin sinna kaasa toomingapunga ja silmastasin selle sirelile. Et need liigid ei ole sugugi lähedased, siis loomulikult ei kasvanud nad kokku. Toona ma seda ei teadnud ning ootasin suure põnevusega, mis juhtuma hakkab. Algul pung paisus — oh, mis rõõm. Käisin teda ikka ja jälle vaatamas. Viimaks olin aga väga kurb, kui ta kustus ja kuivas,» meenutab ta.

Märksõnad

Tagasi üles