Ardo Hansson: olukord on mõõdukalt lootustandev

Hans Väre
, Sakala peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ardo Hansson
Ardo Hansson Foto: Andres Adamson

Eesti Panga president Ardo Hansson on Euroopa majandusest rääkides optimistlik, kuid ettevaatlik. Ta leiab küll, et hullem on möödas, aga sellest hoolimata suurendab keskpank oma rahavaru.

Kui Kreeka kolme aasta eest raskustesse sattus, kõneldi euro saatusest meedias ja rahva seas peaaegu iga päev ning kardeti, et ühisraha võib enne kaduda, kui Eesti selle käibele võtab. Nüüdseks pole teema enam nii tuline, ehkki päästepaketti on vahepeal vajanud veel neli riiki.

Ardo Hansson, kas eurokriis on tagaplaanile vajunud lihtsalt seepärast, et inimesed on sellest väsinud, või on praegune olukord tõepoolest parem?

Ma arvan, et olukord on parem kui aasta tagasi. Väga halbade stsenaariumide tõenäosus on vähenenud. Kui nüüd Küprosel uus kriis puhkes, oli see juba hallatav.

Kindlasti on oma osa sellel, et Euroopa Keskpank on öelnud, et ta teeb euroala kaitseks kõik, mis tema võimete piirides, ja panustanud sellesse eri programmide kaudu. Ka paljud valitsused on õiges suunas liikunud: nad on eelarveseisu parandanud ja hakanud ellu viima struktuurseid reforme. Samuti on asjad paremaks läinud Euroopa Liidu tasandi institutsioonides.

Eksistentsiaalsed riskid on kindlasti maha võetud, aga olukord on endiselt habras. On paremaid ja halvemaid kuid. Öelda, et kriisist on päriselt väljutud, oleks ennatlik.

Mullu detsembris ütlesite «Postimehes» end esimest korda tundvat, et kriis läheb mööda. Pärast seda lisandus aga abipalujate nimekirja Küpros. Kas olete praegu sama optimistlik kui poole aasta eest?

Kõige hullemad stsenaariumid on kui mitte välistatud, siis väga palju vähem tõenäolised. Seda, et Euroopa majandus hakkaks väga jõudsalt kasvama, ma ei näe. Aga stabiliseerumine null protsendi ümber, mis oleks juba teatud määral saavutus — seda ma näen küll.

Kuidas see nii juhtus, et rahvusvahelised laenuandjad nõudsid Küproselt kõigepealt midagi Euroopa Liidus ennekuulmatut — väikehoiustajatele seadusega garanteeritud säästude kallale minekut — ja siis oma nõudest taganesid? Seda ämbrikolinat oli Euroopast palju kaugemalegi hästi kuulda.

See oli kahetsusväärne vaheetapp. Ma ei olnud seal laua taga, kui neid otsuseid tehti, aga ma arvan, et see oli Küprose valitsuse enda ettepanek. Neil oli vaja oma panus kokku saada ja selle, kui palju kelleltki võtta, pakkus arvatavasti välja valitsus.

Miks seda aktsepteeriti ja aru saades, et see pole kõige targem samm, kahe-kolme päeva jooksul korrigeeriti? Igatahes ma loodan, et see on nüüd väga selgelt välja öeldud, et väikehoiustajaid puudutanud osa ei olnud mingi üldisem Euroopa paradigma muutus. Aga selline signaal jäi kindlasti paljudele meelde.

Kui usaldusväärsed on Eesti pangad?

Eesti pangandussektor tervikuna on usaldusväärne. Kriis oli suur katsumus ja see elati üle.

Finantsstabiilsuse ülevaates, mille paar nädalat tagasi avaldasime, olid Eesti pankade näitajad üldiselt head. Osaliselt tuleb see muidugi sellest, et ka nende emapankade hinnangud on positiivsed.

Samas tõime välja teatud riskifaktorid. Lõppude lõpuks, kui Põhjamaades peaks midagi juhtuma, siis see šokk võib meid tabada. Aga emapankade kapitaliseeritus tundub vähemalt praegu olevat väga hea ja süsteemne risk ei ole meie arvates väga suur.

Üleilmse majanduskriisi põhjustasid suured Ameerika pangad. Keskpankasid on süüdistatud võimetuses finantsasutusi tõhusalt kontrollida. Teiegi pidasite presidendiks saades vajalikuks vabandust paluda millegi Eesti Pangas varem toimunu pärast — pean silmas VEB-fondi. Miks on pangandus, mis peaks põhinema usaldusel, suure osa sellest kaotanud?

Ma ei tea, kas seda võib kõigile üldistada, aga kindlasti on pangandussektori maine kannatada saanud.

Kuidas selline buum võis üldse tekkida ja kuidas nii palju kergekäeliselt laene anti — mitte ainult Eestis, vaid ka Hispaanias, Ameerikas, Iirimaal või kus iganes? See oli šokk ja nüüd peame sellest õppima. Me kõik, nii Eestis, Euroopas kui globaalsel tasandil, töötame selle nimel ning püüame institutsioone ja järelevalvet vähemalt mõõdukalt tõhustada, maksumaksjaid kaitsta ja nii edasi. Arvan, et pangandus on tänapäeval hoopis teistsugune, kui oli viis aastat tagasi.

Ka VEB-fondi saaga oli õpetlik ja 15 aasta taguse ajaga võrreldes on asjad edasi liikunud. Praegu toimetab Eesti Pank selle nimel, et niisugused asjad ei korduks.

Kas Eesti pank on teinud kõik endast oleneva, et saada VEB-fondi luukere oma kapist viisakalt välja ja kadunuke pärijaid rahuldaval moel maha matta?

Oleme teinud kõik, mida suutsime teha. Meie saame luua vaid maksimaalse selguse sellest, mis meie enda majas ja valitsemisalas toimus. Seda me üritasime teha, aga käed ei ole piisavalt pikad, et tervikpilti luua. Protsess läheb nüüd edasi riigikokku ja riigikontrolli.

Kolmapäeval võttis rahandusminister Jürgen Ligi arvustada Eesti Panga nõukogu otsust maksta dividendidena riigile vaid 25 protsenti kasumist. Miks kasumit just nii jaotati ja kas see siis katab Kreeka intressid? (Euroala rahandusministrite kokkuleppe kohaselt makstakse Kreekale võlakoorma kergendamiseks riigi võlakirjadelt teenitud tulu tagasi.)

Ma arvan, et katab. Kasumieraldis oli umbes 8,5 miljonit eurot, mis on intressidest suurem summa.

Aga selle otsuse mõistmiseks peame vaatama suurt pilti. Valitsuse huvi on maksimeerida tulusid. Meie peame seisma panga hea käekäigu eest.

Üks asi, mis euroalasse astudes muutus, on see, et rahapoliitilised riskid on nüüd ühised. Kui me midagi teenime, siis teenime ühiselt, ja kui tulevad tagasilöögid, siis enamasti jaotame ka need ühiselt. Ja ehkki olukord on paremaks läinud, on need riskid alles.

Eesti Pank on euroalas uus ja me nägime, et meie kapitalipuhvrid on kõigi 17 keskpanga seas kõige väiksemad. Seetõttu on meie ülesanne puhvreid kasvatada. Ja me teeme seda küllaltki mõõdukalt. Nõukogu leidis olevat sobiva kanda riigieelarvesse maksimumsumma, mida tema eelmisel aastal kinnitatud kasumijaotuse strateegia lubab. See on kolm miljonit suurem kui eelmisel aastal.

«Postimehe» teatel kasvatab Eesti Pank reserve, et valmistuda kriisi süvenemiseks.

Loomulikult ei saa välistada, et kusagil võivad mingil osal meie rahapoliitilistest laenudest või võlakirjaostudest tekkida kahjud. Igal majapidamisel peavad olema mingid puhvrid, sest majanduse trajektoor pole kunagi sada protsenti prognoositav. Meie oleme praegu sellises faasis, kus peame tegutsema tagantjärele ja natuke kiiremas tempos, aga ka väga paljud teised keskpangad on sel aastal vaadanud olukorda ja hakanud neid puhvreid täiendama.

See näitab ikkagi kasvavat ettevaatlikkust.

Ma ei tea, kas olukord on sel aastal kardinaalselt parem või halvem, aga meil tekkis esimene võimalus luua täiendavaid puhvreid. Mõni oleks võinud ka öelda, et kanname kogu kasumi reservi, aga seda me ei tahtnud teha.

Tuleme tagasi Eesti pinnale. Kas on mingit lootust, et Tallinna ja äärealade palgad hakkavad ühtlustuma, või on paratamatu, et käärid hoopis kasvavad?

Geograafilist struktuuri pole ma viimasel ajal vaadanud. Küll aga on teatav ühtlustumine majandusharude vahel ja võib-olla kandub see üle ka geograafiliselt.

On tähtis, et Eestis tervikuna palgad tõuseksid, aga need peavad tõusma kooskõlas tootlikkuse kasvuga. See, kui nad liiga kiiresti tõusevad, võib tähendada konkurentsivõime vähenemist ja suurendada isegi töötust.

Kui suure palgakasvu võiks Eesti tänavu välja kannatada?

Umbes kuus protsenti. Ka majandus kasvab kuus protsenti. Inflatsioon sööb poole palgatõusust muidugi ära. Aga euroalal on palgatõus tänavu kaks protsenti ja ka inflatsioon kaks protsenti, mis tähendab, et seal kasvab reaalpalk null protsenti. Meil jääb keskmise reaalpalga kasv kolme protsendi lähedale.

Eesti meenutab natuke muinasjututegelast, kes teeristil seistes loeb ühelt viidalt, et kui lähed seda rada mööda, saad surma, ja teiselt, et seda teed minnes ootab ees hukk. Ehk siis: kui tõstame liiga hoogsalt palku, võime piltlikult öeldes Kreeka jälgedes astuda, kui aga ei tõsta, jooksevad inimesed siit lihtsalt minema. Kumba ohtu te suuremaks peate?

See iseloomustus on täpselt õige. Tööjõu vaba liikumine teeb meie makromajandusliku olukorra keerulisemaks ja lisab ettevõtetele survet.  

Ma ei tea, kuidas, aga praegu peame lihtsalt kuldse kesktee leidma. Seni oleme sellega ilmselt kuidagi hakkama saanud, sest ehkki tööjõu äravool on küllaltki suur, pole see nii suur kui mõnes teises riigis.

Lõpetuseks väike ennustus: kas tuleval aastal läheb elu paremaks?

Meie baasprognoos näitab, et natukene läheb. Majanduskasv tuleb kolme protsendi ringis ja nominaalpalgad kasvavad 3,5-protsendilise inflatsiooni juures circa 6 protsenti.

Meie olukord on mõõdukalt lootustandev. Riskid on maandatud, kuid pole veel kuhugi kadunud. Probleemid pole ju ainult euroalal. Küsimärgid on ka näiteks Ameerika, Jaapani ja Hiina kohal. Alati võib midagi juhtuda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles