Tõestisündinud muinasjutt Aasia ülikutest, tiigritest, leopardidest ja Viljandi neiust

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Viljandlanna Liina Gross peab viit Indias elatud kuud lääne inimesele heaks karastuseks, sest džunglis tuleb suurepäraselt välja, kui karm võib olla loodus. Sellest hoolimata meeldisid talle seal kõige enam just agressiivsed loomad: leopard ja ninasarvik.
Viljandlanna Liina Gross peab viit Indias elatud kuud lääne inimesele heaks karastuseks, sest džunglis tuleb suurepäraselt välja, kui karm võib olla loodus. Sellest hoolimata meeldisid talle seal kõige enam just agressiivsed loomad: leopard ja ninasarvik. Foto: Janek Kalvi

«Tiigrijälgi käiakse ajamas ka elevantide seljas. Need loomad austavad teineteist. Elevandi võib õpetada londiga põõsaid kõrvale lükkama, et tiigrit üles leida, ja nad võivad kõrvuti kõndida, ilma et teineteist puutuks. Ninasarvik seevastu võib isegi elevanti rünnata. Siis tuleb elevant näoga tema poole pöörata, et ta taganeks.»

Liina Gross istub pärimusmuusika aida kohvikus. Ta on elegantselt riides ja meigitud ega erine millegi poolest harilikust valgekraest. Ei mingeid matkasaapaid ega kulunud teksasid, troopikakiivrist rääkimata.

Oma tavatööd teebki ta kontoris, juhtides pärimusmuusika keskuse välissuhteid. Miks sõjandusteaduse magister ühe maailma rahumeelsema ala, pärimusmuusikaga tegeleb, on omaette küsimus. Ent veelgi intrigeerivam on tõik, et tiigritest, elevantidest, leopardidest ja ninasarvikutest räägib ta oma kogemustest. Ja need ei piirdu turistisafariga.

Tagasi üles