Muusikakoolis ei maksa kohe esimese raskuse ees põnnama lüüa

Üle pika aja saan viiuli lõpuks lõua alla sättida ning sellest poognaga esimesed arglikud helid välja võluda. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kas on võimalik meelde tuletada viiulimängu, kui oled seda peenekõlalist pilli kunagi õppinud, kuid siis ta unarusse jätnud?

See küsimus on mind saatnud aastaid. Mõte, et võib-olla oleksin ikka pidanud muusikakoolis edasi käima, turgatab mulle alati pähe siis, kui kuulen kedagi viiulit mängimas.

Et oma küsimusele vastust saada, lepin kokku kohtumise viiuliõpetaja Sirje Reinuga ning sean sammud Viljandi muusikakooli poole. Teel «Sakala» toimetusest sinna arutan endamisi, et huvitav, kas mul tekib nüüd täpselt samasugune tunne nagu rohkem kui kümme aastat tagasi, mil ma esimest korda ühte teise muusikakooli teel olin. Mäletan hästi toonast ärevust segatuna uudishimuga.