Peaminister ei tule Viljandisse

Peaminister Andrus Ansip Foto: Priit Simson

Peaminister Andrus Ansip tegi täna presidendile ettepaneku vabastada ametist Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ministrid ning jättis ära homseks kavandatud visiidi Viljandisse.

Esialgsete plaanide järgi pidi Ansip homme andma Valuoja kooli õpilastele kodanikuõpetuse tunni ning kohtuma siinsete ettevõtjate, pensionäride ja Reformierakonna liikmetega. Plaanile tõmbas kriipsu peale mitu päeva Toompeal käärinud võimutüli, mis tõi kaasa sotsiaaldemokraatide väljaheitmise koalitsioonist ning ametlike läbirääkimiste alustamise Rahvaliiduga.

PEAMINISTRI AVALDUS

Esitasin presidendile avaldused vabastada oma ametist rahandusminister Ivari Padar, siseminister Jüri Pihl ja portfellita rahvastikuminister Urve Palo.

Riik vajab teovõimelist valitsust, paraku on Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu koostöö Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga ummikusse jooksnud. 3-protsendilise eelarvedefitsiidi raamidesse mahtumiseks peab valitsus kiiremas korras parandama eelarvepositsiooni 6 miljardi krooni võrra. Sotsiaaldemokraatidega oleme valitsusliidus suutnud leida ühisosa eelarvepositsiooni parandamise osas paraku vaid 3,4 miljardi krooni võrra. 2,6 miljardi krooni osas jäi see ühisosa hoolimata pikkadest ja pingelistest läbirääkimistest leidmata.

Me ei saa siin pidama jääda ja pole ka aega rohkem oodata. Tuleb minna edasi, et leida võimalused eelarvedefitsiidi hoidmiseks väiksemana kui 3 protsenti SKT-st. Me peame seda tegema mitte euro nimel, vaid riigi rahanduse usaldusväärsuse nimel, millest sõltub Eesti kodanike kodulaenude intress ja ettevõtjatele hädavajaliku kapitali odavus ja kättesaadavus. Euro on boonus, mille saame, kui suudame hoida Eesti rahanduse usaldusväärsena.

Mitte kellelgi pole mitte kunagi õigus seada erakondlikke eelistusi riigi huvidest ettepoole. Mitte keegi ei tohiks kasutada valitsuses olemist tribüünina valimiskampaaniaks.

Ma tänan Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda ja tema esindajaid valitsuses selle 3,4 miljardi eest. Aga ka kogu selle kahe aasta jooksul kantud vastutuskoorma jagamise eest.

Samas usun, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna lihtliikmetel on põhjust oma juhtkonnalt ja sotside juhtkonnal iseendilt küsida - miks nii läks?

Kas ülemäärane innustumine erakonna Euroopa Parlamendi valimiste kampaaniast ikka tasus ennast ära? Kas riigi rahanduse eest vastutava ministri koha ühitamine partei esinumbri kampaaniategevusega ja ministeeriumi unarussejätmine ikka oli õige otsus, mida Eesti rahvas majanduskriisis üle kõige hindab? Või oli see ränk viga? Kas rahva hirmutamine tulumaksu tõstmisega 5-9 protsenti või astmelise tulumaksuga ikka oli kõige vastutustundlikum käitumine niigi raskel ajal? Kas otsus eelistada tulevaste töötute sotsiaalseid garantiisid tulevaste emade või praeguste pensionäride ja ettevõtjate toimetulekule oleks olnud Eesti pikaajalistes huvides?

Kahju, et tänaseks on sotsiaaldemokraatide jaks otsa saanud, ramm lõppenud ja taluvuse piir kätte jõudnud. Aga praegu ei saa mõelda mitu häält üks või teine erakond saab eelseisvatel valimistel. Täna tuleb mõelda, mis saab Eesti riigist homme ja aastate pärast.

Seetõttu ei saa enam hetkegi kaotada. Läheme edasi nendega, kes tahavad edasi minna.

Tuginedes Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu ühistele, pea nädala väldanud konsultatsioonidele, kutsun Eestimaa Rahvaliitu ametlikele läbirääkimistele toimiva enamusvalitsuse moodustamiseks, mis keskenduks Eesti riigi tänastele võtmeküsimustele: riigi majandus- ja rahanduskeskonna parandamisele, sh euro kasutuselevõtule Eestis, majanduskriisi mõjude leevendamisele ning pikaajaliste eelduste loomisele regionaalselt ja sotsiaalselt tasakaalustatud arengu jätkumiseks.

Andrus Ansip,
peaminister ja Reformierakonna esimees

PRESIDENDI AVALDUS

Nii nagu suur osa Eesti inimesi, olen ka mina muutumas järjest murelikumaks olukorra pärast, mis meie valitsuses on tekkinud. Eesti vajab praegu valitsust, mis suudab vastu võtta raskeid ja ebapopulaarseid otsuseid, mida hetkeseis meile dikteerib. Eesti rahvast ei huvita praeguse majanduskriisi ajal koalitsioonisisesed konfliktid, vastastikused süüdistused ega meediasse lekitatud või läkitatud omavahelised solvangud. Selline piinlikkust tekitav käitumine ei pärsi mitte ainult valitsuse toimimist, vaid süvendab võimu irdumist rahvast ja vastupidi.

See kõik viib tähelepanu eemale põhilisest: kuidas me väljume kriisist, kuidas me taastame oma majanduse usaldusväärsuse ja majandusele hädavajalikud investeeringud. Meil kõigil - valitsusel ennekõike - tuleb aru saada: kui Eesti ei suuda riigi kulusid ja tulusid sedavõrd tasakaalustada, et pääseksime eurotsooni, siis kaotame veelgi olulisemalt oma usaldusväärsust ning sellega kaasnevad vaid halvad tagajärjed.

Kui vana valitsus enam ei toimi, tuleb moodustada uus. Aga sellisel juhul peab uus valitsus ka tõesti olema tegus ja otsusekindel ning tegutsema selge eesmärgi nimel ning selge ja rahvale arusaadava tegevuskava alusel. Mul on kahju, et valitsuskriis üldse puhkes, kuna see ei lase keskenduda põhilisele, külvab ebastabiilsust ja kahandab meie usaldusväärsust väljapoole. Aga kui valitsus ei ole enam töövõimeline, siis parem tõesti uus ja töövõimeline.

Töövõimeline valitsus saab tekkida juhul, kui seda moodustades on järgitud head poliitilist kultuuri ning poliitikat kujundades on lähtutud reaalsetest eeldustest seda ellu viia. Teoreetiliselt on ju veel napid nädalad aega, et tegelikult vajalik lisaeelarve ära esitada, ning see lisa-eelarve ütleb meile suuresti, kas 2011. aastat alustame euroala liikmesriigina või mitte. Sellest eesmärgist loobumine on minu meelest andestamatu. Selle eesmärgini mittejõudmine paneb koondhinde valitsusele ja peaministrile.

Rääkides poliitilistest kultuurist ja reaalsetest eeldustest pean ma silmas väga konkreetseid asju, milles need väärtused väljenduvad.

Esiteks: kui moodustatakse sisuliselt uus valitsus, koos uue koalitsiooni ja koalitsioonilepinguga, on minu hinnangul vägagi soovitav ja põhjendatud, et uus valitsus saaks Riigikogult mandaadi selle lepingu elluviimiseks.

Minu põhjendus on lihtne - praegune valitsus moodustati hoopis teistsugustel alustel, kuivõrd Riigikogu valiti hoopis teistsuguses Eestis. Olen korduvalt kutsunud Andrus Ansipi valitsuse erakondi loobuma 2007. aastal antud, kuid tänaseks kehtetuiks muutunud lubadustest, millest kinnihoidmine takistab meil majanduskriisi ületamist. Siinkohal on tarvilik ja mõistetav, et rahvalt raskeid loobumisi ja katsumusi nõudev plaan kriisist väljumiseks nõuab esindusdemokraatlikus riigis parlamendi mandaati. Ühtlasi oleks see parim võimalus esitleda korralikku, usutavat ja teostatavat tegevuskava, milleta uut valitsust on raske ette kujutada.

Sellest johtuvalt ja teiseks: ma eeldan, et samal ajal koos valitsuse koosseisuga on uus valitsus valmis esitama negatiivse lisaeelarve eelnõu. Ning negatiivsele lisaeelarvele oleks lisatud ka võimalikult täpne eelarvestrateegia 2010. aastaks ja olulisemad poliitikate piirjooned 2011. aasta eelarve kohta. Seda on vaja meie kodanike veenmiseks, et uus valitsus pole ajutine, parema puudumisel kokku pandud nn hädavariant, ning et selle loomise alused on kindlad ja kõigile mõistetavad.

Seda on vaja ka veenmaks maailma meie ümber, et me teame, mida me vajame, ja teame, kuidas sinna jõuda. Ometi on ka siin objektiivset ebakindlust palju - seni on valitsuserakonnad rääkinud negatiivsest lisaeelarvest mahuga alla kaheksa miljardi krooni, mis on ometi nii Eesti Panga kui sisuliselt ka IMF-i hinnangul hädavajalik piir, et Eesti riigi rahandus püsiks jätkusuutlikul teel. Praegu ei ole aeg negatiivset lisaeelarvet teha poole rehkenduse kaupa, sest kolmandat lisaeelarvet sel aastal põhjendada on äärmiselt keeruline ning koostada ajaliselt sisuliselt võimatu, arvestades kulupoliitika õiguslikke piiranguid.

Eestis ei vali president, millised erakonnad moodustavad valitsuskoalitsiooni. President - kelle ülesanne on sõnastada mitte parteide erakondlikke, vaid rahva ühiseid ootusi - saab aga öelda, et uus valitsus peab olema tegus, otsusekindel ning tegutsema selge eesmärgi nimel ja konkreetse tegevuskava alusel. Ja muidugi peab edukas valitsus olema sisemiselt ühtne.

Toomas-Hendrik Ilves, president