Entusiast hoiab paadimehe ideed endiselt vee peal

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Tallinn saab liisingufirmade kaudu maksustada ka näiteks Viljandi järvel sõitvaid paate.
Tallinn saab liisingufirmade kaudu maksustada ka näiteks Viljandi järvel sõitvaid paate. Foto: Elmo Riig

Ökoturismi entusiast Peep Tobreluts arvab, et Viljandi sümbol paadimees võiks järvel suvi läbi huvilisi sõidutada, kuid linnavalitsus ei soovi sellele ettevõtmisele õlga alla panna.


«Mul pole viimastel aastatel linna kaubamärgiks saanud maasika vastu midagi, lihtsalt põline sümbol paadimees on praegu alakasutatud,» lausus Tobreluts.



Viljandi linnavalitsuse avalike suhete ja turismiameti juhi Krista Kulli arvates väärib linn iga populaarset sümbolit: rippsilda, lossivaremeid ja ka paadimeest.



Tobrelutsu ideed peab ta teretulnud algatuseks, kuid tema hinnangul võib see ettevõtmine turistide vedamise asemel kergesti ise vett vedama minna. «Miks peaks keegi tahtma teha lõbusõitu võõra inimesega, kui paate laenutatakse?» küsis Kull.



Ta lausus, et on sel teemal Tobrelutsuga palju vestelnud ning proovinud järele ka tema pakutud paadisõidu, kuid ei saanud sellest paraku kustumatut elamust.



Peep Tobreluts on aastate jooksul oma plaani arendnud. Ta on otsinud sellele kinnitust 2005. aastal Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli turismi eriala õpilaste paadimeheteemalisest lõputööst ja rahva hulgast.



Kolmel suvel pärimusmuusika festivali ajal tegi Tobreluts huvilistele lootsikuga lõbusõitu. Vastutasuks talletas ta inimeste arvamuse legendaarsest tegelaskujust. Selgus, et küsitletud näeksid kõige meelsamini 40—50-aastast ajastuhõngulist sõudjat kuni kuus inimest mahutavas tõrvatud puupaadis.



Krista Kulli sõnul jääb selgusetuks, mida Peep Tobreluts linnavalitsuselt täpselt ootab.



«Paadimehe töökoha loomine või temalt pidev teenuse ostmine pole kokkuhoiuajal kindlasti võimalik,» lausus ta ning lisas, et praegu pole sellise teenuse järele nõudlust.



Tobreluts ütles, et viie aasta jooksul, mil ta on paadimehe ideed arendanud, pole ta linnalt rahalist toetust saanud ega küsinudki. «Soovin lihtsalt, et linn võtaks vastu abistava käe,» sõnas ta.



Artikli täielikku versioon saab lugeda «Sakala»
kolmapäevasest paberväljaandest.
Tagasi üles