ÜLE-EESTILISTEST mõttetalgutest on paar nädalat möödas ja ideedel on olnud pisut aega settida. Mina osalesin aktsioonis, sest minu loomuses on selles, mis mulle korda läheb, kaasa lüüa. Samuti soovisin osa võtta 80. suurjooksust ümber Viljandi järve.
Et jooksu ja talgute algusaeg kattus, oli Viljandis arvestatud ka jooksuhuvilistega ja korraldatud üks mõttekoda neilegi. Seltskond vahvaid innukaid spordihuvilisi Eesti noortekojast (Junior Chamber International) ja mõned viljandlased moodustasid noortekeskuses grupi, kellega olime mitu tundi samal lainel ning mõtlesime, kuidas Eesti elu edendada.
Inimesed, kes mõttetalgutel kaasa lõid, said kindlasti kõik isemoodi kogemuse — palju sõltus ju sellest, mis teemadel arutleti ja kuhu välja jõuti. Ühes olen aga kindel: igal pool mõisteti, et heal mõttel on kaal ja väärtus, kui sellele jõutakse üheskoos ja see ka ellu viiakse.
SKEPTIKUD ja kriitikud ning üritusse ükskõikselt suhtunud inimesed avaldasid enne 1. maid arvamust, et isegi kui talgutel häid mõtteid sünnib, jäävad need tühjadeks targutusteks, sest pole süsteemsust ning ideede realiseerimise mehhanismi. See oht on tõesti. Kokkuvõttes sõltub aga kõik ikkagi mõtlemisest ja tahtmisest.
Eestis on inimeste teadlikkus ja ühiskondlik aktiivsus kasvanud. Järjest enam adutakse, et kui igaüks natukenegi ühiskonda panustab, on muutused kokku suured. Need individuaalsed panused ei pea sugugi olema määratud ja mõõtmatud.
ESIMESES töögrupis jõudsime järeldusele, et inimestele tuleb teadvustada: ühiskonnas vohavast vingumisest, virisemisest ja teiste kritiseerimisest ei ole kasu ning sellistele tegevustele pole mõtet oma aega ja närve kulutada. Märksa targem on midagi ise ära teha ja milleski kaasa lüüa.
Kasu ei ole ka sellest, kui käiakse välja hea mõte, kuid see jääb teostamata, sest pole kindlat eestvedajat. Kui pakud välja idee, tuleb kohe leida sellele teostaja, kes võtab vastutuse ning annab toimuvast tagasisidet.
ET TEINE grupp, milles osalesin, koosnes noortest spordihuvilistest ja tervislike eluviiside harrastajatest, saime seal ideedele üheskoos päris konkreetsed teostatavad piirjooned. Toon siin ka mõne näite.
Esiteks üle-eestiline terviseradade kaart.
Eestis on rajatud juba palju häid terviseradasid, kuid ei ole neid ühendavaid märgistatud soovituslikke kaarte. Et oleks võimalik matkata ja tervisesporti teha igal pool Eestis, võiks rajad koos kõrvalolevate spordirajatiste ja valikuvõimalustega (jalgsi, rattaga, rulluiskudega) kaardistada. Teave spordiradade kohta tuleb ühendada ühtseks (ka internetipõhiseks) kogumiks, mille abil saavad tervisesportlased endale koostada sobivaid marsruute.
Idee võiks ellu viia koostöös selliste ettevõtete ja organisatsioonidega nagu Regio, Skype, Eesti Terviseradade sihtasutus ja Delfi. Kaardistamisel on võimalik kasutada ülikoole, koole ja mitmesuguseid portaale.
TEISEKS TULEKS juurutada tava tervisesportlasi tervitada.
Inimesed, kes on harjunud terviseradadel sportima, on täheldanud, et tervitades ollakse ebalevad või ei tervitata üldse. Puudub selge käitumismudel. Kas tervitada vastu tulevat võõrast inimest? Või pole see sobilik?
Meie soovitame sajaprotsendilist tervitamise tava. See aitab kaasa koostegemise tunde tekkimisele, loob eri alade harrastajatele ühtekuuluvustunde ning tõstab treeningul meeleolu.
KOLMAS EESMÄRK on innustada inimesi liikuma ja teadvustada liikumise vajadust.
Kohalikes ajalehtedes tuleb rohkem käsitleda spordi- ja tervislike eluviiside teemat, haarates kaasa väljaspool koduvalda või -linna elavaid silmapaistvaid ühiskonnategelasi, kes saadaksid väljaannetesse innustavaid artikleid (iga huvilisest rahvasportlane üks artikkel aastas). Ka võiks kohalikes lehtedes vahendada spordiportaalides sisalduvat infot sellest, mis tulemusi on kohalikud (rahva)sportlased kodust kaugemal saavutanud.
Ja veel: terviseradadele võiks anda tuntud sportlaste või paikkonnaga seotud ühiskonnategelaste nimesid. Hea näide on Valgamaal asuv Kekkose rada.
KUIDAS MUUTA sportimine odavamaks? Tuleb kutsuda võistluste korraldajaid üles neil osalejaid kuni juunioride klassini (20. eluaastani) osavõtumaksust vabastama. See tekitab noortes spordivõistlustel osalemise harjumuse.
Kohalikud spordirajatised, näiteks koolistaadionid, tuleb avada rahvale tasuta kasutamiseks.
Häbenemata võiks tarvitusele võtta säästusportimise mõiste. Teisisõnu tuleks koondada infot tasuta ürituste ja sporditegemise võimaluste kohta. Avaldada võiks väljaande, mis annaks ülevaate spordialade kulukusest. Omavalitsusi tuleks ärgitada abistama eestvedajaid võistluste korraldamisel ning toetama neid ka materiaalselt eesmärgiga teha võistlusel osalemine odavaks.
Spordiga seotud kulud (erisoodustusmaksud!) tuleks ettevõtjale maksuvabaks muuta. Spordiportaalides tuleks levitada infot, kuidas on ühele või teisele spordiüritustele võimalik jõuda odavamalt (ühine kohalesõit, sõidukulude kompenseerimine).
EESTIST VÕIKS saada rahvaspordi Meka. Tarvis on vaid asjad läbi mõelda, et igal üritusel oleks tegevust nii vanematele kui lastele. Propageerida tuleb perespordipäevi, et tuua spordi juurde ka inimesi, kes pole just kõige aktiivsemad. Näiteks on tulemas spordiüritus, milles on eraldi võistlusklass rohkem kui sada kilo kaaluvatele inimestele.
Teleülekannete lõppu võiks lisada üleskutse stiilis «Mine tee nüüd ise ka natuke sporti!». Järgmise aasta «Teeme ära!» võiks kujutada endast üleriigilist spordi ja liikumise päeva. Üks ettevõtmisi võiks olla spordipealinna rändtiitli loomine.
Ja lõpuks: igal tervisesportlasel olgu ülesanne tuua aasta jooksul spordi juurde vähemalt üks seni kehaliselt passiivse eluviisiga olnud inimene.
KALLID KAASMAALASED! Loobugem mõtteviisist, et «Küll keegi teeb» või «Tehtagu ära»! Loobugem olemast saajad ning õppigem ka ise andma ja ära tegema!
Unustada tuleb asjatu kritiseerimine ja virisemine, sest nagu öeldud, sellest ei ole kasu. Ise tuleb teha, ise tuleb olla eestvedaja ja teisi kaasa tõmmata! Kaugele jõuab ainult siis, kui ühendada mõtte-, tahte- ja koostööjõud.