Iseolemise tagatis

Ivari Padar Foto: Elmo Riig / Sakala

TÄNA, 27. MÄRTSIL saab Eesti teine iseseisvusaeg vanemaks kui esimene iseseisvusaeg. Eks see ole muidugi igaühe enda asi, kui tähtsaks ta seda päeva peab, ent igal juhul paneb see verstapost mõtlema. Mõtlema sellele, kui nooruke on meie iseseisvus: kokku vähem kui siinkirjutajal eluaastaid. Ja mina pean end veel väga nooreks meheks!

Olgu aastad 1918—1920 või aeg alates aastast 1991 — mõlemale perioodile on iseloomulik tõsiasi, et meist ida pool on lokanud nõrkus ja kaos, meist läänes on aga olnud enam kindlust. Lisaks meie omaenda tahtele on nende hetkede poliitiline olukord olnud see, mis meie iseseisvusele suuresti kaasa on aidanud.

Seetõttu on praeguses olukorras, mil Venemaal on aina jõulisemalt kuulda impeeriumi taastamise nostalgiat ning Nõukogude Liidu lagunemist peetakse XX sajandi suurimaks katastroofiks, ääretult lühinägelik Euroopa Liidu käekäiku irisevalt ja põlastavalt suhtuda.