Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/29/4949115t1h9eda.jpg)
/nginx/o/2013/03/26/1658324t1hb584.jpg)
«Elasime Ida-Helsingi linnaosas, kus korrusmaja tagauksest väljudes võis näha narkomaanide jäetud süstlaid. Me ei tahtnud, et lapsed sellises paigas üles kasvaksid,» põhjendab Maarja Mustik, miks ta kaasa Endo Heina ja kolme väikese lapsega Viljandimaale kolis.
Noore pere silmateradena sirguvad aastased kaksikud Gabriel ja Eleriin ning võidupühal neljandat sünnipäeva tähistav Marilin.
Lapsena Tallinnas Lasnamäel elanud Maarja Mustik kolis emaga Soome 15 aastat tagasi väikese tüdrukuna ega kõnelnud kaheksa aastat üldse eesti keelt.
Endo Heina ema asus 1999. aastal elama Soome Oulu lähistele. Poeg jäi isa, tuntud muusikamehe Ermas Heinaga Tuhalaande, aga käis vahel emal külas. 2001. aastal väntas 16-aastane poiss sinna jalgrattaga. «Sõbraga sõitsime 624 kilomeetrit viie ja poole päevaga. Öösiti magasime telgis. Kohati oli päris raske, aga mida põhja poole, seda ilusamaks läks,» meenutab ta.
Haljastajahingega mees
Endo Hein veetis lapsepõlve isa ja kahe õega kodutalus metsade keskel ning elu oli ilus. Kodust viisid ta eemale õpingud Pärnumaa kutsekoolis ja edasi tallimehe töökoht Saaremaa turismitalus. Sealt suundus ta Tallinna, kus õppis selgeks tänavakivide paigaldamise ja haljastamise.
«Olin 20-aastane, kui sellega algust tegin, ja et amet väga meeldib, siis selle juurde ma jäängi,» kinnitab ta. Ehitajana teeniks märksa rohkem, aga seda tööd ta teha ei kavatse. Üldse on 27-aastane mees seda meelt, et kui midagi teha, siis kogu südamest. Poole vinnaga või lihtsalt raha pärast ei tasu tema meelest siin elus miskit ette võtta.
2008. aastal jõudis ta haljastaja ja tänavakivide paigaldajana Eesti firmaga Soome, kaks aastat tagasi rajas oma firma. «Põhiliselt tegin tööd eratellijatele — kõike, mida sooviti. Panime tänavakive, paigaldasime muru ning istutasime puid ja põõsaid. Vabas õhus töötada on tore ja haljastamine on tihti üsna loominguline,» räägib Endo Hein.
Esialgu oli tal ka palgalisi, aga hiljem toimetas ta perefirmas kahekesi kaasaga, kellele oli töövõtted ise selgeks õpetanud. Noored kohtusid viis aastat tagasi Helsingis koosviibimisel Maarja sõbranna juures. Mees oli sinna sattunud pooljuhuslikult — oli läinud sõbrale kaineks autojuhiks. Kokku nad jäidki.
Tuhalaande jõuti aastas ehk paar korda ning esialgu polnud plaanis kodumaale naasta. «Oma maamaja tõi meid viimaks tagasi. Maarja puhkas mullu lastega kuu aega Tuhalaanes. Tema pakkus, et äkki kolikski päriselt siia. Olime Soomes elu sisse seadnud, seega algul punnisin vastu, aga tasapisi hakkas mõte mullegi meeldima. Vaagisime kõike põhjalikult, leidsime, et tuleme ka Eestis rahaliselt toime, ning kolisimegi Tuhalaande,» jutustab pereisa.
Elu keset metsa
«Tuhalaanes on väga hea elada. Siin on meil vaikus ja rahu ega ole kiiret. Laste kasvamiseks on see parim paik,» õhkab paar justkui ühest suust.
Öösel oli pere Saksa lambakoer hakanud poegima ja keskpäevaks oli kaheksa kutsikat käes. «Mõni tuleb ehk veel lisakski,» lausub Endo Hein.
Talu, kus koos Endo Heina isaga elatakse, asub uhkes üksinduses, keset suuri metsi, lähima naabrinigi on kilomeetri jagu maad. Ilma autota nad elu sellises kohas ette ei kujutaks. 1937. aastal ehitatud kahekorruseline, hästi kõrge viilkatusega maja vajab palju kõpitsemist. Aknad on juba vahetatud ning jõudumööda tehakse kõike muudki. Käsil on esimese korruse remont ja õige pea saadakse köök korda.
Hiljem on plaanis välja ehitada teine korrus, et suviti oleks paik ka Endo õdede peredel, kes muidu on linnas. «Tahan maja taastada säästlikult ja ökoloogiliselt. Kõik oma säästud paneme siia,» lausub Endo Hein.
Hooldajakoha Viljandis Jämejalal leidis Endo Hein tänu ülepõllunaabrile. Nüüd käiakse koos ametis. Tasu ei ole suur, aga töögraafik on paindlik. Üks ööpäev tuleb tööl olla ja kolm on vaba. «See jätab pere ja oma majapidamise kõpitsemiseks piisavalt aega,» rõõmustab pereisa.
Töö Jämejala kinnise osakonna patsientidega pole lihtne, aga meeldib siiski. Särasilmne Endo Hein saab inimestega hästi hakkama, pealegi on keerulised tingimused proovikiviks. «Rahulikult rääkides saavutab enamasti hoopis rohkem kui käsi väänates,» tõdeb ta.
Samas rõhutab noor mees, et Jämejala patsiente tuleb mõista — võime ju ise kunagi haiguse või trauma tõttu samasuguseks muutuda. «Mul on tugev lõhnataju ja palatisse minna on vahel väga raske, sest vastu tulevad lõhnad löövad hinge kinni. Võtan seda väljakutsena, et kas saan hakkama.»
Naine ei ole mehe ori
Endo Hein kinnitab, et raskused teda ei heiduta ning rügamist ta ei pelga. Koduski ei ole tema silmis naiste- ja meestetöid, kõike püüab ta naisega võrdselt teha. «Tean, et paljud mehed tulevad Soomest koju, korgivad õllepudeli lahti ega liiguta lillegi, arvates, et rahast, mida nad teenivad, piisab. Mulle selline suhtumine ei meeldi. Naine ei pea olema mehe ori.»
Kui Tuhalaane inimesed neile meeldivad ja naabrite abivalmidus pälvib palju kiidusõnu, siis Eesti üldine teeninduskultuur paneb kulmu kergitama, näiteks müüjad on tihti pahurad ning ebaviisakad.
«Soomes on selline asi välistatud. Kui müüja ühele kliendile ei naerata, kirjutab too ülemusele kirja ning müüja saab hoiatuse. Järgmine kaebus põhjustab juba vallandamise,» teab Maarja Mustik.
Nii tema kui ta kaasa on seda meelt, et Viljandimaalgi on võimalik tööd leida ja ennast elatada. Soomes autoga kulleri ja kassapidaja ametit pidanud Maarja Mustik otsib vaikselt Viljandimaal tööd, sest pelgalt ühe palgaga nad pikema aja kestel toime ei tule.
Ka pereisa püüab haljastamises maad kuulata ja rakendust leida. «Meil ei ole vaja uhkeid autosid ega kulda-karda, millega teiste ees uhkustada. Peaasi, et kõht on täis ja riie seljas,» sõnab Endo Hein.
Ta lisab, et ega Soomeski ole kõik nii ilus, kui eemalt paistab. Kuigi lahe taga on palgad palju kopsakamad, tuleb tasuda väga suuri makse ning ka eluasemekulud pole väiksed.
Endo isa Ermas Hein on pidudel alati oodatud lõõtsa- ja laulumees. Tema tehtud on ka küla hümn ning kodus on tal rohkem kui poolsada pilli. Endo pole oma sõnutsi isa muusikahuvi pärinud, aga tütar Marilin ümiseb vahel küll. «Kui autos tuleb populaarne Põhja-Tallinna lugu «Meil on aega veel», siis laulab ta alati kaasa,» muheleb isa tütrest kõneldes.
Ja aega on perel nüüd küllaga. Kui esialgu mõtlesid nad, et naasevad Eestisse vaid aastaks, siis praegu on nad seda meelt, et ükski vägi ei vii neid enam Soome tagasi.
ARVAMUS
ENN SARV, Tuhalane külavanem
Endo ja Maarja on väga tublid noored inimesed, kes on aktiivselt külakoosolekutel osalenud. Neil silmad säravad. Kevadistele küla heakorratalgutele pakkusid nad ennast kohe kaasa lööma.