Märtsiöö, mil ema võitis küüditajaid

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1949. aasta 25. märtsist kuni 29. märtsi õhtuni viisid nõukogude võimud eestlasi Siberisse tuhandete kaupa. Tollal kuueaastane Ilmar Kikas oli üks vähestest nimekirja kantutest, kel õnnestus sellest imekombel pääseda.
1949. aasta 25. märtsist kuni 29. märtsi õhtuni viisid nõukogude võimud eestlasi Siberisse tuhandete kaupa. Tollal kuueaastane Ilmar Kikas oli üks vähestest nimekirja kantutest, kel õnnestus sellest imekombel pääseda. Foto: Elmo Riig / Sakala

1949. aasta 25. märtsi südaööl kuulis Uusna lähedal asuva suure Adoni talu pererahvas ärevat koputust aknale. Akna taga oli kiirustav külamees, kes teatas, et kohe tullakse neile järele. Ja minek on väga kaugele: Siberisse.

Aega polnud kaotada. Pereisa tõmbas kärmesti riided selga ja saatis kaks vanemat poega naabertaludesse koledat sõnumit viima — ka naabrid olid nimekirjas.

Isa võttis kummutisahtlist ühed punased kaaned, pani need lauale ja ütles emale, et kui küüditajad tulevad, siis peab neile tingimata neid näitama. Seejärel haaras ta ahju pealt revolvri, surus selle kasukataskusse ja kadus öösse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles