/nginx/o/2008/09/17/75212t1h300c.jpg)
Need, kes emadepäeva puhul peale oma kodu mujaltki, näiteks Viljandi kultuurimajast elamusi otsisid, need seda ka leidsid — leidsid Raimond Valgre igihaljad meloodiad, mille olid külakostiks toonud karksinuialased.
Repliik: Muinaslugu muusikas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kontsert algas «Muinaslooga muusikas». Mängis Lustipill, akordionil Vello Ainsalu, viiulil Olav Salu ja teistel pillidel teised tuntud mehed. Laulis Boris Takk, kelle laul on Karksi-Nuias samuti igihaljas. Raimond Valgre oleks praegu Takist ainult mõni aasta vanem.
Järgnesid «Sinilind» Lustipillilt ja «Veel viivuks jää» Karksi-Nuia muusikakooli õpetajate ansamblilt, solistiks direktor Margus Põldsepp ise ning saateks tema enda kitarr ja veel mõne õpetaja pill.
See, kes kontserti jälgis, mõistis: Karksi-Nuial on oma muusikaõpetajatega vedanud. Kes ei teaks Untsakate Põldseppa ja tema lustlikku mängu! Vald riskis ta muusikakooli direktoriks kutsuda ja võitis. Praegu kool särab nagu tema pillimehest direktorgi.
Aga selles koolis tehti ka varem tublit tööd. Pedagoogide perre kuuluvad nii Ivi Harju, kes tõi Viljandisse vokaalansamblid, kui heliloojast õpetaja ja muusikakooli Kunileiu asutaja ja juht Vello Ainsalu. Valgre muusika liitis kontserdiks just tema.