Euroopa Parlamendi valimisteni on jäänud vähem kui kuu. Ehkki ajakirjandus puudutab seda teemat päev-päevalt aina rohkem ja põhjalikumalt, teab suurem osa Eesti inimesi Brüsseli ja Strasbourg’i võimukoridorides toimuvast vähe. Seepärast pole võimatu, et seekordne valimisaktiivsus jääb madalamaks kui mis tahes varasematel valimistel.
«Sakala» küsib praegu oma internetilehel veebiküsitluse rubriigis, kas lugejad kavatsevad europarlamenti valima minna. Eile pärastlõunaks oli küsimusele vastanud 210 inimest ja neist tervelt 54 protsenti oli andnud eitava vastuse. Kahju küll — on see ju ainus Euroopa juhtorgan, mille moodustamises saavad kodanikud vahetult kaasa rääkida.
Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teaduril Maria Mälksool on õigus, kui ta ütleb, et eestlastel tuleb oma saadikuid valides olla eriti terane, sest iga koht on arvel. Mida osavamad lobitöö tegijad ja läbirääkijad on meie esindajad, seda suurem on tõenäosus, et Euroopa üldises poliitikas domineerivad meile sobivad põhimõtted.
Eriti tähtis on, et uues europarlamendi koosseisus suudaks end kuuldavaks teha need jõud, kelle arvates on hädavajalik ajada ühtset välispoliitikat ning ütelda lahti uue ja vana Euroopa retoorikast. Vaevalt õnnestub Euroopal suurriikide omakasupüüdlikele soolodele päriselt lõpp teha, kuid nende vähendamise nimel tasub pingutada.
Ehk jagub valijatel siiski tarkust lähetada parlamenti poliitikud, kes ei käsitle seda ametit lihtsalt tulusa ja mugava äraolemiskohana. Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluv Tunne Kelam, kes praegustest Eesti esindajatest on enim pildil püsinud, on tõestanud, et kaalutletud ja nutika asjaajamise korral on võimalik üht-teist ka saavutada. Loodetavasti tulevad järgmises koosseisus samaga toime kõik kuus eestlast. Neil on vaja teha sääsest elevant.