Et jääks alles ükski mets ja pesapuu!

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Leevi Kirsimäe
Leevi Kirsimäe Foto: Erakogu

PEAN TUNNISTAMA, et minu koduümbruse metsad on kadunud tuima järjekindlusega. Ikka lank langi haaval.

Elan justkui metsade keskel, ehkki tegelikult suuresti juba võsastiku rüpes. On nii tavaline, et aeg-ajalt lõhestab vaikust langetustraktori ulg, metsaveomasinate müra, virna tõstetava puidu kolksumine või — oh seda õudust — puidupurustaja põrgulärm. Siis küsin endalt: kui kaua veel?

Olen juba adunud, et kui äkitselt valitsevadki suur rahu ja imeline metsavaikus, tekib turvatunde asemel irreaalne tunne.

Tagasi üles