Suure-Jaani vallas Jaska külas asuva Tõntsu talu peretütar Marian Puiste imestab, kas kaitsetahvliga tähistatud ohvrikivi talu maal on ikka tõesti arheoloogiamälestis.
Kaitsealune ohvrikivi pakub mõtteainet
9. mai 2009, 10:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mõnikümmend aastat tagasi pandi kaitsetähiseid iga suurema kivi juurde,» rääkis Marian Puiste. Tema maal olev ohvrikivi on viimase paarikümne aastaga poole väiksemaks jäänud ja seepärast on ta selle ehtsuses kahtlema löönud. «Varem oli see pealt ilus sile ja ümar. Kui see on tõeliselt vana, kuidas ta siis praeguseni üldse säilinud on?»
Puiste rääkis, et kivi ümbrust tuleb korras hoida, aga kompensatsiooni selle eest oodata pole. «Üks Kolga-Jaani proua küsis toetust ja sai ainult vikati,» teadis Marian Puiste.
Pahameelt on tekitanud seegi, pere pidi aiamaa mujale rajama, sest muinsuskaitsjate arvates oli see kivile liiga lähedal.
Naaberkülas Kuiaveres Oladu talu piirides on kaks kaitsealust lohukivi. Talu noorperemees Jüri Jaakson ütles tee ääres oleva arheoloogiamälestise kohta, et tema selle väärtust hinnata ei oska. «Kivi nagu kivi ikka. Ilus ja suur. Aga tüli ta mulle ei tee.»
Huupi ei valitud
Viljandimaa muinsuskaitseinspektor Anne Kivi selgitas, et arheoloogiamälestisi huupi ei valita. «Selleks on vajalik suuline või kirjalik pärimus ning määravaks saab arheoloogi kui eksperdi hinnang,» selgitas ta.
Inspektor lausus, et Olustvere lähistel on tõesti mitu kivi kaitse all. «Neli kultuskivi on Kuiaveres ja üks Navesti külas ning Tääksis endises Õnniste külas on väga ilus kivi koos ohvriallika ja hiiega,» loetles inspektor.
Tema sõnutsi on arheoloogiamälestistele tähiseid paigaldatud pikemat aega. «Tegemist on valdavalt vanade kaitsealuste objektidega, aga osa oli tähistamata ja 1990. aastate algul paigaldasime nende juurde kaitsetahvlid.»
Inspektori tähelepanekut mööda on mõnel pool maaomanikud ja omavalitsused arheoloogiamälestisi väga korralikult hooldanud ning pannud nende juurde infotahvleid.
Omanik võiks ümbrust niita
Mälestiste kaitsest rääkides ütles Anne Kivi, et omanik võiks nende ümbruse paari meetri raadiuses korras hoida. «Seaduse järgi on kaitsevöönd alates mälestise välispiirist 50 meetrit. Seal võib olla arheoloogilisi leide, mistõttu sügavamalt kaevata ei tohi. Põlluharijatele võidakse selles osas järeleandmisi teha.»
Muinsuskaitseinspektor kõneles, et mälestise hooldamiseks on võimalik küsida toetust. Selleks tuleb kirjutada muinsuskaitseametile taotlus.
Kolga-Jaani proua kohta, kes oli vikati saanud, lausus inspektor, et seda oli naine ise palunud kivi ümbruse niitmiseks. «Hiljem on ta küsinud ka hooldustoetust,» täpsustas Anne Kivi.
Eestis on arvukate rändkivide hulgas teada pisut üle neljasaja ohvrikivi ning arheoloogiamälestisena on neist muinsuskaitse alla võetud 178.