Habras niit hoiab koos nii õrna kardina kui toeka töömehetunke

Rahvusliku mustriga pael lisab jumet. Lea Malmre õmmeldud linased särgid on suvistel laatadel nõutud kaup. Foto: Elmo Riig / Sakala

Roheline niit siugleb rullilt nõelasilma, kui masina tihedad pisted liidavad uue luku parandusse toodud töökombinesooniga. Lea Malmre ütleb, et ta teeb kõiki õmblustöid, mida teha palutakse.

Üle läve astub tütarlaps. Ta näitab õmblejale oma uut lillakasroosat särki ja pärib, kas jääb kena, kui see õlgadest mõni sentimeeter lühemaks teha. Too takseerib rõivaeset ja nendib, et päris samasugune kui vabrikust tulles see pärast ei ole. Siis selgitab ta, kuidas kant õmbluse ääres hiljem välja näeb. Tüdruk on säärase lahendusega nõus ja särk jääb värkstuppa oma järge ootama.

Töökoda on klientidele avatud kella kümnest. Millal õmblejad kohale tulevad, sõltub sellest, kui palju tegemist neid ees ootab.

Lea Malmre ütleb, et kindlat rutiini, kuidas nende päev välja näeb, ei ole. Kõik sõltub sellest, kas on tellitud töid või tuleb ise midagi välja mõelda, et aeg niisama tühja ei jookseks.

Siis, kui tellimusi pole, õmbleb Lea Malmre linaseid särke ja mobiilikotte või sätib kangalappidest põnevaid mustreid kokku. Üks käsitööpood võtab neid müüki ning viib talvel valminud särgid ja lapitekid ka suvistele laatadele.

Töökojas on ametis kaks õmblejat. Nii Lea Malmre kui Kersti Linnas alustasid oma õmblejateed teeninduskombinaadis Leola juba kolmkümmend viis aastat tagasi.

Malmre meenutab toonast aega, mil tema korraldada oli kaheksaliikmelise brigaadi tegevus: valmisid ülikonnad ja mantlid. Malmre võttis mõõte, lõikas rõivatükid välja ja passitas klientidele selga.

Elu on õmblejaid viinud ka teisi ameteid proovima, kuid nüüd on nad viis aastat koos tegutsenud Lossi tänava kangapoe peal kõrgete lagedega ruumides. Sellise ateljee elektriga soojaks kütmine on küll kulukas, ent muu hulgas kardinaid õmblevale Lea Malmrele on avaral töökojal suur eelis: seal saab ka kõrgetesse ruumidesse minevaid kardinaid töö käigus üles riputada ja vaadata, et õmblused kusagilt kiiva ei kisuks. Ruloo alaservas on selleks tarbeks kardinarõngad, mille vahele kinnitatud vastne aknakate kerkib just nõnda kõrgele, et seda näeb kogu pikkuses.

Akna kõrval ripub käepärastest vahenditest tehtud lood. Et kardin kena tuleks, peab teadma kanga eripära ja sellega arvestama. Lood aitab kanga sedasi sättida, et selle serv kusagilt kiiva ei kisuks, vaid sirgelt langeks.

Lea Malmre arvates kardinamoest rääkida ei maksa. Kardin jääb ikka selleks, mis ta on — väljanägemine sõltub ruumikujundaja maitsest ning kangavalikust.

Meister tunnistab, et käib mõnikord ka kliendi aknaid mõõtmas ja temaga koos kaupluses kangast valimas. Viimasest kardinateost jäi aga jupike riiet üle ning ta tegi sellest kliendi diivanile padjad.

Ateljees käivad nii naised kui mehed. Kardinaid tellivadki Malmre sõnul rohkem mehed.

Töövaene talveaeg

Mõlemad rätsepad märgivad, et jaanuar ja veebruar on võrdlemisi vaiksed kuud. Kui päike hakkab kõrgemalt käima ja lumi on läinud, tuleb neile tööd juurde. Keda meelitab kevad uut rõivast tegema, kel on tarvis kooli lõpetamiseks kaunist kleiti, mõnda ootab ees juubeli- või pulmapidu, mõnda sunnib õmbleja juurde minema muutunud kehakaal.

Kersti Linnas toob riiulile veel ühe kireva kangajupi. Sellest peab saama üsna lihtne suvekleit. Milline täpselt, ei tea veel keegi. Rätsep ütleb, et hakkab alles nuputama. Ta räägib, et kliendid teevad sageli nii: toovad kanga ja soovivad sellest enesele midagi ilusat saada.

Usaldus tekib ajaga

Ühele sobivad pitsid ja satsid, teisele range ja konservatiivne stiil, paljud soovivad oma kehavorme varjata ja riietega õnnestub see üsna hästi. Püsi­klientide maitse on meistrile teada ja see teeb uue rõiva õmblemise lihtsamaks. Samuti teab meister tellija rõivaid ning oskab sättida nii, et uus mõnega neist kokku sobiks.

Teinekord tuleb õmblejal kliendile delikaatselt mõista anda, kui mõni kangas ja tegumood kas vanuse või figuuri tõttu ei sobi. Uuelt tulijalt pärib meister aga esialgu, mis värvid ja moed talle meeldivad ning mida ta varem on kandnud.

Kõige keerulisemateks klientideks peab õmbleja lennukate soovidega põhikoolilõpetajaid. Abituriendid olevat juba maisemate tahtmistega.

Noored tulevad tavaliselt oma koolilõpurõivaid tellima, kaasas kangas ja foto ühest kaunist kleidist. Materjalist sõltub, kas soovitav kehakate võib välja kukkuda pildikleidi sarnane. Kui see ei ole aga tõenäoline, oskab õmbleja nõu anda, et tulemus  klienti rõõmustaks.

Kersti Linnas ütleb, et kleitide kujundamise ideid võib leida mitmelt poolt: tänavalt, teatrist, presidendi vastuvõtult, internetist... Teda teeb seejuures kurvaks, et teatri osa jääb aina väiksemaks, sest enamik inimesi ei jõua end pärast tööpäeva teatrisse minekuks sättida.

Õmblejad leiavad siiski, et inimestele meeldib riietusele rõhku panna ja nad peavad korrektset rõivastust oluliseks.

Võib küll juhtuda, et mitu klienti toovad töökotta ühesuguse kanga, ent on üsna kindel, et samale koosviibimisele sattuvad naised ei pea end ebamugavalt tundma.

Sündmusi, mille tarvis uus kleit või kostüüm õmmelda lasta, leidub igaühel. Kel võimalik, seda ka teeb. Sündmus võib dikteerida materjali ja tegumoe. On mõistetav, et poja pulmadeks valmistuv naine soovib niisugusel tähtsal päeval eriti kaunis olla, kuid õmbleja peab jälgima sedagi, et ämma tualett ei hakkaks pruutkleidiga võistlema.

Kersti Linnas meenutab ka kleiti, mille kandja oli palutud vastuvõtule, kus juba kutsel oli märgitud daami soovitav rõivatoon.

Kostüümi võib küll tellida ühe kindla ürituse jaoks, kuid see ei tähenda, et rõivas peaks pärast aastateks kappi rippuma jääma. Sageli lepitakse juba tualetti õmmeldes kokku, milliseks see hiljem muuta. Suvisteks üritusteks soovitab õmbleja aga kergeid kleite, mida sobib hiljem ka igapäevaselt kanda.

Kersti Linnas tõdeb, et üks tema õmmeldud kleit on juba kolm korda presidendi vastuvõtul käinud, kuid alati välja paistnud isesugusena: esimesel korral kahe, teisel ühe varrukaga ning kolmandal korral kombineerituna väikese jakiga.

Vanast saab uus

Õmbleja juurde võibki minna sooviga mõnda rõivatükki muuta ehk tuunida. Detailide varieerimine, nööpide vahetus ja tikand annavad sellele teise näo ning nõnda saab heast materjalist, kuid vanamoodsa välimusega riideesemest uus ja moekas.

Mõlemad õmblejad peavad oma töös kõige tähtsamaks kannatlikkust ja kliendi usaldust. Säärane õmblustöö on looming, mis vajab ideid ja aega nende tekkimiseks. Hea, kui klient seda mõistab. Fotoalbumist leiab küll seni tehtud tööde näidiseid, kuid õmblejale on iga ülikond, kostüüm, kleit või kardin ainukordne.

Lea Malmre ja Kersti Linnas lausuvad kui ühest suust, et õmblustöö on raske ning rikkaks sellega ei saa. Õppida tasub õmblemist aga igal noorel, sest oskus oma kätega midagi teha aitab inimest alati.