Inimese äärmuslik kätetöö ehk Viljandi maapõuest üles taeva alla

Foto: Elmo Riig / Sakala

Väikelinnas Viljandis pilvelõhkujat pole, aga kui panna teineteise kohale siinne sügavaim ja kõrgeim rajatis, oleks äärmuste vahe üle poole kilomeetri.

Täpsemalt öeldes 544 meetrit! Just nii palju meetreid kokku on inimene Viljandis tunginud maa sisse ja maapinnalt kõrgustesse. Selles loos on ära toodud viis Viljandi kõige sügavamat ja viis kõige kõrgemat rajatist.

Vaieldamatud sügavusliidrid on puurkaevud, maa peal valitseb tasavägisem olukord. Viljandis on kolm puurkaevu, mis ulatuvad 480 meetri sügavusele. Tõsi, ükski neist kolmest enam ei tööta ning kaks on tamponeeritud ehk jäädavalt suletud: täidetud kruusa, liiva ja betooniga. Aga ega inimtekkeline rajatis sellega kadunud ole.

Kõige kõrgemal troonib Leola tänava lõpus asuv EMT mobiilimast. Koos tipus paikneva antenniga mõõtis geodeet selle kõrguseks 64,1 meetrit. Olgu märgitud, et üheksakorruselised elumajad viie kõrgema objekti hulka ei mahtunud.

Kui puurkaevud kõrvale jätta, siis kõik ülejäänud pinnaalused rajatised — vaiad, kaablid, trassid ja torud — asuvad maakamarale lähedal. Osaühingu Elektrilevi teatel kulgeb näiteks keskpingekaabel Viljandis peamiselt 0,7—1 meetri sügavusel, mõnes kohas erandlikult sügavamal, paiguti enam kui kolm meetrit allpool maapinda. Esro teatas soojatorude sügavuseks 1—2 meetrit. Viljandi Veevärgi vee- ja kanalisatsioonitorud asuvad 1,5 kuni erandlikult 6,2 meetri sügavusel.

Ehitusasjatundja Jaak Sulg hindas, et hoonete maa-alused osad ulatuvad Viljandis pinnasesse tavaliselt 3—4 meetrit, harvem sügavamale. Erand oli tema andmeil Vikerkaare restoran, mis järvemudale kerkides sai vundamendi alla 9—12 meetri sügavusele küündivad vaiad.

«Unikaalset sügavuti ehitamist Viljandis ei ole,» lausus Sulg. «Võib-olla on lossimägedes mõni vana koobas. Ju seal neid salakäike oli.»

Suhteline täpsus

Meie silme eest varjatud puurkaevude kohta leiab lihtsa vaevaga täpsed andmed. Need pärinevad keskkonnameti ja Viljandi Veevärgi dokumentidest ning on esitatud meetrise täpsusega.

Puurkaeve rajati kahel moel: ühed on lõpuni manteldatud ehk toru ulatub põhjani, teised lõpevad lihtsalt pinnaseauguga. Et puuraugust ulatub maapinnale üksnes tilluke osa, kujutasime neid sel leheküljel joonisena, võttes aluseks ühe sügavaima, Lina tänava puurkaevu plaani.

Viljandi kõige kõrgemale küündivate inimtekkeliste rajatiste kohta pole keegi pingerida pidanud. Nii polnudki teha muud, kui silmanähtavalt kõrged rajatised üle mõõta.

Heade spetsialistide abiga sai uuritud ka ehitusdokumentide andmeid, aga seda pigem üldisema pildi tarvis. Nagu Jaak Sulg selgitas, märgitakse Eestis hoone ehitusdokumentides nullpunktiks tavapäraselt esimese korruse põranda pind, muude rajatiste puhul vundamendi pealispind.

Sulg ütles, et hoone või rajatise kõrgeimaks punktiks arvatakse kõige kõrgemal asuv konstruktsiooniosa, mitte selle peale kinnitatud seadmete tipp. «Mujal maailmas paigaldatakse kõrghoonete tippu rekordi saavutamiseks ka torne või maste, millel ei ole praktilist otstarvet,» lisas ta.

Viljandi puhul tahtis ajakirjanik arvestada kõrgust maapinnalt kuni rajatise tipus trooniva antenni või piksevarda otsani ehk siis jõuda maa pealt tippude tipuni.

Olgu öeldud, et olenevalt mõõtmistingimustest ei pruugi tulemus alati olla üks. Näiteks saab mõne rajatise puhul valida, kas mõõta seda maapinna suhtes kõrgema või madalama külje poolt. Meie püüdsime valida kuldse kesktee ning leida külje, mis asub tipuga võrreldes võimalikult kohakuti.

Mõnel juhul ei suutnud mõõteriist tuvastada kõrgel ehitise otsas peene piksevarda tippu ning appi tuli võtta inimlik hindamine. Lumi suurt ei eksitanud, sest proovisime mõõtekohas lume alt maapinna kätte saada.

Kõrgus merepinnast

Mõõtmise eripäradest võiks rääkima jäädagi, aga see oleks juba omaette lugu. Pealegi kui tahta ülimat täpsust, ei piisa sellest, et asjatundjad leiavad oma põhitöö kõrvalt veidi aega osaleda ajakirjanduslikus eksperimendis.

Ajakirjanike palvel maapealseid rajatisi mõõtnud geodeet Martin Sepp tõdes, et võimalikud vead jäävad poole meetri piiresse ning parimal juhul võib eksimust arvestada vaid sentimeetrites.

Leheloo tarvis panime mõõtetulemuse kirja meetrites, ümardatuna ühe kohani pärast koma ehk siis kümne sentimeetri täpsusega. Nagu öeldud, võtsime arvesse rajatise otsas kõige kõrgemale küündiva seadme tipu.

Pingeritta läksid ainult Viljandi rajatised. Ülevaade saanuks teine, kui oleksime arvestanud ka napilt teisele poole linnapiiri jäävaid sügavusi ja kõrgusi.

Lisaks äärmuslikele rajatistele tuvastasime maa-ameti info abil Viljandi madalaima ja kõrgeima punkti, lähtudes merepinna tasemest. Nagu ütles Martin Sepp, määras ta absoluutkõrguse sentimeetri täpsusega ja nõnda see ka kirja läks.

Maa-ameti andmeil on Viljandi kõige kõrgem punkt lossimägedes Kaevumäe künka otsas. Geodeet mõõtis seal 91,60 meetrit merepinnast.

Ühtainsat kõige madalamat kohta Viljandis tuvastada ei saagi. Maa-ameti andmeil on maa madalaim Viljandi järve ääres paljudes paikades: keskmiselt 42,50 meetrit merepinnast. Mida vähem vett on järves, seda madalamal rekordiline koht asub. Iga lohk veepiiril kärbib mõõtetulemust veelgi.

Martin Sepp valis välja koha lastebasseini ääres. Et jäätunud lume alt olnuks veepiiri väga raske leida, tegi ta mõõtmise talisupluseks puhastatud paiga ääres jääl, mis oli mõni sentimeeter paks. GPS-seade näitas seal 42,45 meetrit merepinnast.

Kui võtta arvesse absoluutne kõrgus merepinnast ühes maapealse rajatisega, on rekord ikkagi eespool nimetatud EMT masti käes: selle antenni tipp küünib merepinnast 149,2 meetri kõrgusele.

Palju häid aitajaid

Tõuke Viljandi sääraseid äärmusi tuvastada andis juhuslikult raadiost kuuldud saade, milles oli juttu sellest, kui sügavalt maapõuest on Tallinnas inimjälgi leitud. Siinkirjutaja arendas ideed edasi ning mõtles Viljandis minna mõlemas suunas: alla ja üles.

Seda lugu poleks sündinud, kui poleks olnud palju abivalmis inimesi. Aktsiaseltsi Viljandi EKE Projekt tegevdirektor Jaan Must kuulas ajakirjaniku uitmõtte ära ja saatis appi geodeet Martin Sepa. Too käis lehemeestega mitmel päeval mööda linna ning mõõtis kõrgeimad rajatised ja kõrgused merepinnast üle professionaalse GPS-seadme ja elektrontahhümeetriga.

Aktsiaseltsi Viljandi Veevärk insener Urve Kangermann noppis välja info veevärgi kõige sügavamate puurkaevude kohta ja selgitas nende olemust. Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni veespetsialist Heleene Voika andis täpse ülevaate kõigist Viljandi piires olevatest või kunagi siin olnud puurkaevudest.

Sõbralikult aitasid kaasa ka linnavalitsuse majandusameti linnavara peaspetsialist Andres Makku, aktsiaseltsi Esro juhataja Jaan Saar ja tootmisdirektor Heiti Sarv, Viljandi Veevärgi endine juhataja Kaido Pitkäärt, maa-ameti geodeesia osakonna juhataja asetäitja kohusetäitja Ants Vain, aktsiaseltsi Farm Plant Eesti tehnikajuht Ain Kuresoo, osaühingu Elektrilevi kommunikatsioonispetsialist Kaarel Kutti ning aktsiaseltsi Viljandi Metall juhatuse esimees, pikaaegne ehitusasjatundja Jaak Sulg.

Lisaks andsid tarvilikku infot mobiilsideoperaatorid EMT, Elisa ja Tele2 ning Kaitseliit.

MADALAIM KOHT

• 480 meetrit: Viljandi Veevärgi reservpuurkaev Lina tänaval

• 480 meetrit: Viljandi Veevärgi suletud puurkaev Valuoja orus

• 480 meetrit: Viljandi Metalli suletud puurkaev Reinu teel

• 477 meetrit: Viljandi Veevärgi suletud puurkaev Hariduse tänaval

• 470 meetrit: Farmi Plant Eesti töötav puurkaev Tähe tänaval