Läbipaistev rahastamine

Agu Laius Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

«RAHA ON igavene tüütus,» armastas öelda ühe lasteraamatu tegelane doktor Dolittle. Tema arvates oleks elu palju parem, kui raha poleks kunagi leiutatud. Lugejale lohutuseks võib öelda, et Dolittle polnud ilmselt kokku puutunud läbipaistva rahastamise reeglitega, sest raamatu kirjutamise ajal ei peetud sellist asja lihtsalt oluliseks.

Avaliku raha jagamise reeglid on viimase saja aasta jooksul oluliselt edasi arenenud. Tänu sellele võib öelda, et avaliku raha abil saavutatakse paremini meie ühiseid sihte. Kui abi jagatakse eesmärke ja tulemusi silmas pidamata ning läbipaistmatult ja segastel asjaoludel, kipub see tihti minema kellegi erakasutusse või isegi kuritegeliku kildkonna taskusse.

Ühtpidi on Eesti heas seisus, sest meenutab oma rahajagamise probleemidega pigem madala korruptsioonitasemega ja läbipaistvat Skandinaaviat. Saab aga veel paremini.

EESTI ON jõudnud avaliku raha kasutamisel uude etappi, mida iseloomustab avalikkuse piinlikult üksikasjalik huvi kõige jagamist puudutava vastu. Selle üle käivad vaidlused on head ja vajalikud, sest igal juhul suurendavad need rahajagamise põhimõtete selgust. Samas tuleb jälgida, et arutelude tulemusena ei muutuks raha saamine liiga keeruliseks, nii et inimesed, kel on head ideed, ei suuda enam bürokraatlikes reeglites orienteeruda.

Siit omakorda tõstatub küsimus kehtestatud reeglite, nende järgimise kontrollimise, aruandluse ning usalduse tasakaalust. Tähtis on ka küsimus, mida kontrollida. Kas vaadata üksnes finantsdokumente või keskenduda hoopis tulemuste saavutamise kontrollimisele?

KUIDAS JÕUDA võimalikult lihtsa, kuid samas usaldusväärse rahajagamiseni? Siseministeerium ja poliitikauuringute keskus Praxis on viimastel aastatel kodanikuühendustele avaliku raha andmise teemaga põhjalikult tegelnud ning leidnud, et hea oleks, kui enne toetuse taotlemist oleks vaja läbi lugeda võimalikult vähe bürokraatlikke tekste ning need oleksid ühetaolised ja lähtuksid samast mõistete loogikast.

Nii on valminud vabaühenduste riigieelarvelise rahastamise korrastamise juhend. Sellest selgub, et ideaalis ei peaks iga rahastamistaotluse puhul süvenema põhimõtetesse ja -mõistetesse või õppima lausa uut keelt, vaid peamised põhimõtted ja terminid oleksid üldiselt ja ühiselt kokku lepitud.

Rahajagaja peab suutma võimalikult selgelt öelda, mida ta toetuseks antava summa eest saada tahab ja kuidas ta seda mõõdab. See annab selge sõnumi taotlejale, kes saab koostada rahastaja eesmärkidest lähtuva taotluse. Nii luuakse ka selged alused ja kriteeriumid esitatud projektide hindamiseks.

Samal ajal on mõne toetuseliigi puhul eesmärkide saavutamiseks vajalik pikemaajaline töö, mille tulemuslikkust ei saa alati konkreetselt mõõta. Kui te olete näinud lavastust «Kuidas seletada pilte surnud jänesele», siis ilmselt teate, et leidub valdkondi, kus kõike ei ole võimalik joonlauaga mõõta. Selliseks puhuks on tegevustoetuslik rahastamise liik, mille kaudu jagataksegi raha eelnevalt kokkulepitud tegevuse toetuseks.

ÜKSKI REEGEL ei saa siiski olla nii-öelda jumal masinast ega korraldada ära kõiki inimsuhteid. Toetusteks antava summa kasutamine eeldab kompetentseid inimesi ja asutusi. Seda tööd ei ole võimalik teha vaid ülalt alla ametkondlikke võimalikult detailseid reegleid ja nõudmisi kehtestades.

Toetusraha andmise tingimused tuleb ennekõike toetuse saajatega läbi arutada. Näiteks regionaalminister ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital kutsusid sügisel linnaliste asumiseltside taotlusvooru ette valmistades kokku mõttepaja, kus asumiseltsid kõikjalt Eestist said taotlusvooru tingimuste kujundamisel kaasa rääkida. kuidas ja mida oleks kõige vajalikum toetada.

Nii jõutakse inimliku suhtlemise kaudu parema koostööni, saavutatakse läbipaistvus ning tunnustatakse ühiselt läbiräägitud reegleid.