On omaette keeruline kunst arstirohtu õigesti võtta

Ravimile tuleb peale juua klaasitäis leiget vett. Kuigi üldjuhul tühja kõhuga rohtu ei võeta, leidub ka erandeid. Foto: Elmo Riig / Sakala

Apteekides pakutavate ravimite hulk võtab silme eest kirjuks. Seda täpsemalt peab teadma, kuidas üht või teist rohtu manustada ning milline koostoime eri medikamentidel on.

Viljandi Kesklinna apteegi juhataja Liina Pääru, kas on mingid üldised reeglid, mida ravimeid võttes tuleb silmas pidada?

Ravimeid peab võtma juhise järgi. Kui arst teile ravimi välja kirjutab, tuleb kindlasti meelde jätta, mida ta selle tarvitamise kohta ütleb. Kui ravimeid on palju ja seda on raske meelde jätta, peab juhised üles kirjutama.

Apteeker kordab retseptiravimit väljastades kasutamise korra üle ja kirjutab selle ka karbile.

Kui te kasutate arstirohtu esimest korda, tuleb lugeda infolehelt, mis on kirjas nii selle kasutamise kohta kui ka võimalike koostoimete kohta teiste preparaatidega.

Ravim hakkab oma toimet avaldama alles pärast seedetraktist imendumist. See tähendab, et samaaegne söömine või ravimi võtmine pärast sööki võib toimeaine imendumist aeglustada ja ka vähendada. Järelikult võiks ravimit, mille toimet me kiirelt soovime, näiteks valuvaigistit, võtta tühja kõhu peale. Kui aga seedetrakt on õrn või ravikuur pikk, tuleb kõrvaltoimete vältimiseks teatud ravimeid, näiteks ibuprofeeni või diklofenakki, võtta siiski pärast sööki, isegi kui nende toime seetõttu nõrgeneb.

Osteoporoosiravimeid, näiteks Fosavance’i tablette, tuleb ärritavast toimest hoolimata võtta tühja kõhuga, sest muidu ei imendu need piisavalt. Et end võimalikult palju säästa, peab ravimitele peale jooma klaasitäie vett ja olema vähemalt tund aega püsti — nii läbivad ärritavad ained seedetrakti kiiremini.

Teinekord võib söömine ravimite toimet hoopis suurendada, sest toit, eriti rasvarikas, põhjustab sapi ja kõhunäärmeensüümide vabanemist ning see soodustab ravimite imendumist.

Ühtsama toimeainet sisaldav ravim käitub meie seedetraktis erinevalt sõltuvalt sellest, kas tegemist on tavalise tableti, kapsli või siis raviainet reguleeritult vabastava ravimivormiga.

Reegel on aga see, et mis tahes ravimi tarvitamisel tuleb lähtuda arsti juhisest või kasutamisõpetusest ja apteekri soovitustest.

Tavaliselt võetakse tablette ikka veega. Kas on aga ka medikamente, mida on soovitav võtta mõne muu vedelikuga?

Näiteks põletikuvastast ravimit Nitrofurantoin ja reumatoidartriidi ravis kasutatavat Plaquenili võiks ebasoovitavate kõrvaltoimete vältimiseks võtta piimaga või koos söögiga.

Kuuldavasti on antibiootikume, mille võtmise ajal ei tohi süüa piimatoite ega juua piima.

Piimatooted võivad teatud antibiootikumide, näiteks 4-kinoloonide seedetraktist imendumist vähendada. Kui teile on põiepõletiku raviks välja kirjutatud Ciprinoli või Nolicini tablette, siis ei tohiks neile piima peale juua ega ka paar tundi enne ja pärast ravimi võtmist piimatooteid tarvitada. Ka doksütsükliini võtmise ja piimatoodete pruukimise vahele peaks jääma kaks-kolm tundi.

Soovitan patsiendil kindlasti lugeda ravimi infolehe seda osa, kus on juttu ravimi võtmisest. Kui medikamendi efektiivsuse ja ohutuse seisukohalt on oluline seos toidu, joogi või teiste samal ajal kasutatavate ravimitega, siis on see infolehel kirjas. Ka arst ja apteeker peaksid õigele kasutamisele tähelepanu juhtima.

Arstid soovitavad sageli kaasas oleva instruktsiooni lugemata jätta, sest pärast sellega tutvumist ei julgegi mõni enam rohtu võtta. Viimaks ongi targem oodata, kui mingid kõrvalnähud ilmnevad ja alles siis uurida, kas need võivad olla ravimitest tingitud.

Mina soovitan infolehte lugeda. Kindlasti peaks uurima, mis ravimiga üldse tegu on ja milleks seda kasutatakse. Sama oluline on lugeda, kuidas teile kirjutatud arstirohtu tarvitada, samuti selle võimalikest koostoimetest toidu, joogi ja teiste ravimitega.

Mis puudutab infolehtedes mainitavaid võimalikke kõrvaltoimeid, siis olen nõus: need kirjeldused võivad olla väga hirmutavad. Infolehte tuleb lugeda kriitiliselt. Tegemist on võimalike kõrvaltoimetega, mis ei pruugi sugugi tekkida. Kui kõrvaltoime esinemissageduseks on märgitud «väga harv», võib see esineda kuni ühel inimesel kümnest tuhandest.

Kui pärast võimalike kõrvaltoimete uurimist ebakindlus ravimi tarvitamise suhtes siiski jääb, soovitan asja arutada oma raviarsti või apteekriga.

Leidub toiduaineid ja ravimtaimi, nagu greibimahl ja naistepuna, mis võivad rohtude mõju ohtlikul määral tugevdada. Palun rääkige sellest natuke lähemalt.

Oli juba juttu, et ravimiga ühel ajal seedetraktis olev toit ja jook võivad selle imendumist mõjutada ning ravimi toimet muuta.

Kui ravim on seedetraktist vereringesse imendunud, hakkab ta oma toimet avaldama. Samas asub meie organism tegelema ravimi organismist väljutamisega. Teised samal ajal võetud arstimid või mõned toiduained võivad mõjuda nii, et ravimi organismis viibimise aeg pikeneb või lüheneb. Sellise koostoime tõttu ravimi toime tugevneb või nõrgenebki.

Greibimahl ei sobi kokku näiteks kõrgvererõhktõve ravis kasutatavate kaltsiumikanalite blokaatoritega. Katsed on näidanud, et 250 milliliitri greibimahla joomise järel tõusis vanematel inimestel felodipiini kontsentratsioon veres üle kolme korra, mis võib viia vererõhu ohtliku langemiseni. Märkus, et greibimahl võib felodipiini sisaldavate ravimite, nagu Plendili ja Presidi toimet tugevdada, on kirjas ka nende ravimite infolehtedel.

Koostoimeid teiste ravimitega võivad anda ka naistepunapreparaadid. Näiteks kui siirdatud organiga patsient kasutab immunosupresseerivaid ravimeid, näiteks tsüklosporiini, ei tohiks ta meeleolu languse või pingeseisundi raviks naistepunapreparaate tarvitada, sest need võivad nõrgendada põhiravimi toimet ja võib tekkida organi äratõukereaktsioon.

Kui patsient kasutab vähivastaseid ravimeid, näiteks Gliveci, siis võib samaaegne naistepuna kasutamine aga ravimi hulka organismis hoopis suurendada ja kasvab selle toksilisus.

Ka ei sobi naistepunapreparaadid kokku suukaudsete rasestumisvastaste ravimitega, sest võivad nende toimet vähendada ja tagajärjeks võib olla soovimatu rasedus.

Üsna sageli juhtub, et inimene jätab antibiootikumide kuuri pooleli, sest tunneb ennast juba hästi. Miks see halb on?

Antibiootikume kasutatakse organismis põletikke tekitavate mikroorganismide arengu pärssimiseks ja nende hävitamiseks. Nad mõjuvad kiiresti ja inimesel võib tõesti hakata märksa parem juba paari-kolme päeva pärast. Ent kuigi äge põletik on maha surutud, ei pruugi liiglühikese kuuriga kõik haigustekitajad hävitatud olla ja inimene võib uuesti haigeks jääda.

Samuti on oht, et mikroorganismid, kes liiga lühikese ravikuuri üle elasid, arendavad endas välja kaitsemehhanismid selle antibiootikumi vastu ning kui inimene näiteks poole aasta pärast uuesti haigestub, ei pruugi eelmisel korral efektiivselt toiminud ravim enam mõjuda — haigustekitajal on tekkinud uued, muutunud tüved, mis on selle suhtes resistentsed.

Sama toimib ühiskonna tasandil. Antibiootikumi suhtes resistentseks muutunud tüved levivad inimeselt inimesele ja nii ei saa ravimist abi ka need, kes varem pole antibiootikume valesti või siis üldse tarvitanud.

REEGLID

Antibiootikume tuleb võtta täpse korra järgi.

• Antibiootikumid määrab inimesele arst, pidades silmas haigustekitajat ja varasemat haiguslugu.

• Antibiootikume tuleb kindlasti võtta nii, nagu arst on määranud. Näiteks kui rohtu on tarvis võtta üks kord ööpäevas seitse päeva, tuleb seda võtta ühel ja samal kellaajal seitse päeva järjest.

• Kui manustamine on ette nähtud kaks korda ööpäevas, tuleb ravimit võtta iga 12 tunni tagant terve kuuri vältel. Kui rohu võtmine on ette nähtud kolm korda ööpäevas, peaks seda tegema iga kaheksa tunni tagant terve kuuri vältel. See tagab, et kogu aeg on meie organismis vajalik antibiootikumikogus ja mingil ajahetkel pole seal ravimit liiga palju.

• Antibiootikume tuleb võtta nii kaua, kui arst on välja kirjutanud.

Allikas: Liina Pääru