Naine järve äärest juhib inspireerivat meelelahutust miljonitesse kodudesse

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Omal ajal ka filmiprodutsendi ja -toimetaja ametit proovinud Anne Kirsipuu hubase köögi laua taga sünnivad lepingud, mille tulemused jõuavad sadade miljonite vaatajate ette.
Omal ajal ka filmiprodutsendi ja -toimetaja ametit proovinud Anne Kirsipuu hubase köögi laua taga sünnivad lepingud, mille tulemused jõuavad sadade miljonite vaatajate ette. Foto: Elmo Riig / Sakala

Viljandimaa lõunaservas maalilise Võrtsjärve kaldal Liivaku talus elab Anne Kirsipuu koos mehe, kolme lapse, neljakümne hobuse, kassi ja kolme koeraga.

See on ilus rahulik paik, kus asustustihedus pole just ülemäära suur. Ükski märk ei viita seal sellele, et kõikide muude toimetuste kõrvalt hoolitseb Liivaku perenaine teleauditooriumi eest, mille suuruseks mõõdetakse nii umbes 300 miljonit inimest.

FremantleMedia on üks Euroopa suuremaid teleproduktsioonifirmasid. Selle peakontor asub Londonis  ning kui uurida ettevõtte kodulehekülge, naeratab sealt kenasti vastu ka müügidirektor Anne Kirsipuu, juures Londoni aadress ja telefoninumber. Enamiku ajast veedab ta närvilise metropoli asemel siiski kodus.

Kuidas ometi saab vana vägeva pliidi ja laiade põrandalaudadega idüllilisest taluköögist ajada asju, mille sihtgruppi ja maksumust ei mõõdeta mitte miljonite, vaid lausa kümnete ja sadade miljonitega?

«Väga lihtsalt saab,» kinnitab Anne Kirsipuu rõõmsalt. «Ma ei juhi ju tootmisüksust. Mina müün saadete formaatide õigusi ehk intellektuaalset omandit. Formaadi müük sarnaneb aga mingis mõttes McDonald’si müügiga.»

Lihtsalt lahti seletatuna tähendab formaat mingile teleprogrammile detailselt väljatöötatud reegleid. Nii ongi telekanalitel omal käel eksperimenteerimise asemel lihtsam  sisse osta juba läbiproovitud materjali.

300 miljonit silmapaari

Anne Kirsipuu tegevus katab territooriumi, kuhu kuuluvad Baltikum, Venemaa ja kõik kunagised Nõukogude Liidu vabariigid.

«Meie oleme selles piirkonnas tegutsenud kaua aega, mina olen seda tööd teinud varsti juba kakskümmend aastat,» räägib naine rahulikult. «Venemaal äriajamisest kõneldakse küll igasugu lugusid, kuid minul ei ole ühtegi kogemust, kus meid oleks püütud alt vedada.»

 Möödunud aastal müüski FremantleMedia kõige rohkem just Venemaale ja Ukrainasse.

 Sadade miljonite inimeste suuruse auditooriumi tarvis Võrtsjärve ääres kohavast metsast töötamises ei näe Anne Kirsipuu midagi imelikku. «Tänapäeval oled seal, kus on su arvuti,» nendib ta. Peab siis hetke aru ja puhkeb naerma: «Isegi Londoni kontoris saadame üksteisele meile! Geograafiliselt pole enam vahet, kus istud.»

Päris kõiki asju Kirsipuu siiski virtuaalselt ajada ei saa. Just sellel nädalal on ta Istanbulis suurel telemessil, et kohtuda raskesti tabatavate usbekkide, kasahhide, kirgiiside ja tadžikkidega.

Sisu ja kaubamärk

Sadade telekanalite ja pealetungiva internetitelevisiooniga maailmas on palju mooduseid, kuidas vaataja oma lemmikprogrammi kätte saab. Otsustavad on seejuures kaks suurt tegurit: sisu ja kaubamärk.

Raudse eesriide lagunemise järel töötas Anne Kirsipuu Eesti Televisioonis programmiostjana ning sestap on tal telemaastiku motiividest ja kõhklustest mitmekülgne pilt.

Headest ideedest on tema sõnul alati puudus ning et teleprogrammi tegemine on väga kallis, tähendaks katse ja eksituse meetodil tegutsemine väga suurt riski.

Mida siis soovib televaataja näha aastal 2013? Millised on uued trendid?

«Võin ausalt öelda, et uusi trende ei olegi, juba mitmendat aastat kitkutakse juukseid,» on Kirsipuu avameelne. «Igal aastal tahetakse midagi uut, aga midagi päris uut pole juba pikka aega välja tulnud.»

Kirsipuu toob näiteks, et veel hiljuti reitingutabeleid juhtinud reality’d ammendasid end ruttu. «Tulid, üllatasid ja kadusid. Sisemist arengut polnud ja vaatajaskond tüdis.»

Muusikaline formaat jääb arvates aga kestma ning kui inimesed tunnevad end natuke ebakindlalt, eelistavad nad hea enesetunde programme, mis on seotud näiteks toidu ja perekonnaga. «Ajad on nagu nad on ning tohutu suure auhinnafondiga mänge pole praegu eriti kuskil.»

Fremantle’i püha kolmainsus on «American Idol», «Britain’s Got Talent» ja «The X-Factor». Talendisaate põhjal valminud «Eesti otsib superstaari» on mitu hooaega edukalt meiegi teleekraanil jooksnud ja ka «X-Factori» litsents on juba ühel meie telekanalitest olemas.

Gruusias näiteks tunnistati talendi-show üldse kõigi aegade parimaks telesaateks ja võitja auks korraldas president isiklikult vastuvõtu. Finaali vaadatavus oli 96 protsenti!

Talendisaated on nii Ameerikas kui Euroopas üleriigilised sündmused ning finaalkontserdist kujuneb üks aasta tipphetki. Ka Eestis on superstaari saade hoo sisse andnud paljudele noortele muusikutele. Näiteks Kasahstanis sokutas end žüriisse  ka presidendiproua, kelle nõusolekul saade seal üldse käima läkski.

«On saateid, mis on üles ehitatud šokiteraapiale, aga meil on programmis heasoovlik inspireeriv meelelahutus, mis ei alaväärista inimest ega näita teda nõmedas valguses,» selgitab Kirsipuu.

Üheks oma auditooriumi omapäraks nimetab ta suurt müstikalembust. «Tohutut huvi tuntakse kummituste ja sensitiivide vastu.»

Anne Kirsipuu käsi oli otseselt mängus ka selle juures, kui esimest korda müüdi ühe Eesti sarja õigused raja taha. Jutt on populaarsest krimisarjast «Kättemaksukontor». Rahvusvahelise suurtootja kaudu jõuavad «Kättemaksukontori» naised kõigi eelduste kohaselt peagi Venemaale ja Ukrainasse. Läbirääkimised käivad  veel mitme maa teletootjatega.

«See on põnev hea tuju programm,» avab Kirsipuu telgitaguseid. «Kokkuhoidlikud eestlased on ta kirjutanud  nõnda, et seda õnnestub teha tagasihoidliku eelarvega. Lood on toredad, karakterid hästi välja töötatud. Naisvaataja on hinnas ja teda püütakse igatmoodi.»

Huvitaval kombel pole Anne Kirsipuu ise üldse suur telekavaataja ning näiteks «Kättemaksukontorit» soovitas tal vaadata kümneaastane tütar.

Imeväega maailm

Liivaku talu neljakümne hobusega tegelemine on Anne Kirsipuule omalaadne teraapiavorm. Kuigi ta on olnud sadakonna varsa sünni juures, eelistab ta hobuste treenimise ja kasvatamise jätta eelkõige taanlasest abikaasa Nicolai Skjoldby hooleks.

Pere lapsed, viieteistkümneaastane August, kaks aastat noorem Elisabet ja kümnene Roosi käivad Tarvastus koolis ning ka tüdrukud tegelevad meelsasti hobustega.

Tallinnas sündinud Anne Kirsipuu on elanud nii Moskvas, Londonis kui Kopenhaagenis, kuid praegu ei kujuta ta peale Liivaku muud elukohta ette.

«Suurest linnast töölt koju tagasi tulla on nagu pääsemine,» mõtiskleb ta. «Minu jaoks on see omaette imeväega maailm. See on koht, kus tunned ennast orgaanilise osana terviklikust maailmast. Siin saad olla see, kes tahad. Me oleme Nicolaiga paljudes maailma ilusates piirkondades ringi vaadanud, et kas võiks endale sinna kodu rajada. Aga kui vaatad üht või teist kohta sellise pilguga, et jääks sinna päriselt, siis muutub kõik ja paik ei tundugi enam nii ahvatlev.»

ETTEVÕTE

1,1 miljardi eurose käibega FremantleMedia kuulub Endemoli ja ITV kõrval Euroopa suuremate teleproduktsioonifirmade hulka.

• Kahe maailmas domineeriva meelelahutusformaadi «American Idol» ja «Britain’s Got Talent» loojal on

aina suurem mõju selle määramisele, mis jõuab teleekraanidele Bulgaariast Vietnamini.

• Saateformaate eksportides saavutatud edu teeb Fremantle’ist õpikunäite, kuidas viia tooteid laia maailma: muuta neid just nii palju, et need sobiksid kohaliku maitsega, ja jääda samas truuks alg­ideele.

Allikas: «Financial Times»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles