/nginx/o/2009/07/07/203428t1hc076.jpg)
11. MÄRTSIL jõustub Euroopa Liidus seadus, mis keelab loomadel testitud kosmeetikatoodete müügi. Eesti Televisiooni hiljutine tänavaküsitlus näitas eestlastes juurdunud arusaama, et parem tehtagu katsed loomade kui inimeste peal. Samas hoiduks enamik sääraseid tooteid ostmast, kui nad pakendilt selle kohta infot saaksid.
Roheliste ühe eestkõneleja Marek Strandbergi arvates on tänapäeva tehnoloogia sedavõrd arenenud, et loomtestidega samaväärsed tulemused oleks võimalik saada ka arvutiprogrammide abil.
On väljendatud arvamust, eriti farmaatsiatöösturite hulgas — järgmisena kavatseb Euroopa Liit teatavasti keelustada loomtestitud ravimid —, et kuna loomad levitavad paljusid haigusi, on nad justkui kaassüüdlased ning seega on loomkatsed õigustatud. Niisugune väide ei kannata kriitikat, sest loomad ei tee teadlikult halba ning ainsa intelligentse liigina avaldab just inimene loodusele tohutut survet.
Paraku mõtleb inimkond ainult endale ning loomade eest seismise asemel pigem alavääristab loodust ja toimib kõiges omatahtsi.
Aastate eest alustati Eestis metsloomade marutaudivastast vaktsineerimist lennukitelt allaloobitavate ravimipalade abil. Sellest oli kasu, sest marutaudi meil peaaegu enam ei esine. Metsad on täis trullakaid rebaseid ja kährikuid, kelle kiiresti kasvanud arvukust on küll vähendanud viimastel talvedel levinud kärntõbi. Samas on kiskjate rohkus seadnud surve alla palju teisi liike.
Veel paarkümmend aastat tagasi kajasid kevadised metsad tedrepobinast ning laanepüü võis otse jalge eest lendu tõusta. Nüüd valitseb metsades vaikus. Kiskjad laastavad maas pesitsevate kanaliste pesi ja lindude järelkasvu lihtsalt ei tule.
Nii mõtleb inimene marutaudi piirates ennekõike iseendale ja veidi ka oma lemmikloomadele, et nood nakatununa talle hambaid säärde ei lööks. Looduse saatus on kogu selles ettevõtmises teisejärguline.
Paljud inimesed seostavad puukborrelioosi ja -entsefaliiti nakatumise kasvu sellega, et kevadine kulupõletamine keelati ära ning puugid ei hukku enam tules. Televisioonis näidatavad klipid kirjeldavad seda pisikest putukat kui saatana sigitist, kes selgest kurjusest niitudel ja parkides pahaaimamatuid inimesi varitseb. Ometi pole puugis kübetki õelust. Rohukõrrel roomates ei mõtle ta inimeste nakatamisele, vaid elab looduses lihtsalt oma elu.
Ebakorrektse puugihoiatusreklaami kõrval sarjab massimeedia loodust ka teiste sildikleepimistega.
Hiljuti näidati televisioonis videot sellest, kuidas laviin mattis enda alla suusataja, kellel õnnestus kahemeetrise lumekihi alt siiski välja kaevuda. See oli pealtnäha inimlik lugu kellegi kangelaslikust pääsemisest, kuid rõhuasetus oli vale, sest raskuse mõjul mäenõlvalt liikuma hakanud lumemassi nimetati tapjalaviiniks. Taas tekitati mulje, nagu olnuks tegu looduse tahtliku tapatööga.
Tapjaks võib nimetada vana ja vigastatud tiigrit, kes India külade naabruses inimesi kui ainsat kättesaadavat toidupoolist murrab, kuid mitte vulkaani, orkaani või laviini. Tapjalaviini pole olemas, on vaid kriitilise raskuspiiri ületanud lumemass, mis järgib gravitatsiooniseadust.
Looduskatastroofide sagenemine näitab, et hoopis inimene kutsub loodust survestades esile neid protsesse, milles me ise oleme kannatajad.