Laulud ei sure trellide taga

Ülemakstud Rentslihärrad ehk Lauri Õunapuu (vasakul) ja Tarmo Noormaa lubavad pärimusmuusika aida väikese saali muuta reedel kambriks eimiskis eimillalgi. Paigaks, kus pole oma aega ega kindlat ruumi, ei ole pealtvaatajat ega esinejat — on üksnes mälestused ja pildid, mida me tihti unustame mäletada, ent mis on olemas. Foto: Ülar Mändmets

Reede õhtul laulavad Viljandi pärimusmuusika aidas muldvanu laule Ülemakstud Rentslihärrad ehk Tarmo Noormaa ja Lauri Õunapuu.

Laulud pole aga teps mitte tavalised: tegu on lugudega sunnitöölistest, jõhkratest tapjatest, valitseva röövvõimu vastu mässajatest ning viimsegi inimsuse röövinud päevist ja öist.

Lauri Õunapuu, kuidas te sellise teema peale sattusite?

Pärandkultuur, rahvakultuur ja pärimus ei koosne ainult pühapäevasest roosamannast, see hõlmab kõiki elutahke ja -valdkondi. See vaimne pärand — tunnete, maailmanägemuste, mälestuste ja arusaamade lõpmatult suur mass — ulatub ka aega ja ruumi, millest me midagi ei tea ning millest me tõenäoliselt kunagi midagi teada ei saa.

Mina olen alati tahtnud, vähemalt teoreetilisel pinnal, teada saada, mismoodi on inimesed mõelnud aegu tagasi. Kuidas nad on mõelnud ja mida tundnud situatsioonides, kuhu ma loodan ise mitte iialgi sattuda.

Meid, Ülemakstud Rentslihärrasid, kannustas seda rasket teemat üles soojendama huvi asjade vastu, millest kunagi ei kõnelda. Millest mõtleminegi on tabu.

Turvalisuse kadumine elus toob esile tundeid ja mõtteid, mille peale inimene tavaolukorras tihti ei satu. See puudutab nii mässajate kui vangide laule.

Miks inimesed on nii tundnud ja kuidas nad niikaugele on jõudnud? Mida ja kuidas nad mõtlevad? Kõik see on üks osa meie kultuuriloost. Meid huvitab kogu komplekt, mitte ainult särav pakend.

Kui arhiivimaterjali väga laias laastus hinnata, siis kas seal on ülekaalus lood lilledest ja liblikatest või hoopis traagilised palad?

Ei saa öelda, et kaalukauss ühele või teisele poole kalduks. On küll haledaid lookesi, mis on treitud võõra kultuuri eeskujul. Vanemaidki lugusid on rasketest päevadest. Siiski ei saa seda öelda, et õnnetud palad oleksid masendavad: neil on oma aeg ja koht.

Libliklus ja traagilisus jäävad siinkohal muidugi iga inimese enda otsustada, ent vana eesti maamees ei hädalda hädas, ta surub hambad risti, pigistab paokil huulte vahelt: «Kuradi sitt!» ja läheb jälle sirge seljaga edasi. Eestlane räägib asjast nii, nagu see on. Vähemalt kunagi ta oli nõnda harjunud tegema.

Eks õnnetus inspireeri sageli rohkem kui otsata õnn.

Õnne kirjeldamiseks peab olema meister, õnnetuse kirjeldamiseks piisab õpipoisist.

Kui me hakkasime seda kava koostama, siis jäi sõelale umbes 50 eri palge ja sünnilooga laulu. Igaühel neist on oma lugu nii laiemas kui isiklikus plaanis. Tegime sõelal olevatest lauludest omakorda valiku: jätsime järele killukese romantikat, nostalgiat, mässumeelsust ja jõhkrust. Igast laulust võiks kirjutada lehekülgi ja lehekülgi mälestusi ja lugusid.

Mõnda kavas olevat vangilaulu olen ise kuulnud ja elavailt õppinud, mõni on rahva sekka läinud kirjandusest, mõni ehk ka trellide tagant.

Ei saa mainimata jätta, et peale laulude on meil tol õhtul kavas veel mälestused: reaalsed kirjad trellide taha ja sealt tagasi, ajalehelõiked eelmise sajandi alguspäevilt, memuaarid. Neid vahendab näitleja Raivo Trass.

Raivo üle on mul iseäranis hea meel, sest ma ei tea tõesti paremat lugude etlejat kui tema. Kõik on vahetu ja elus kraam, fiktsioon jääb sel õhtul saalist väljapoole.

Mis on teie kavas kõige uuem ja mis kõige vanem pala?

Laule inimestest ja nende tegudest, mis pole mingil põhjusel olnud võimule vastuvõetavad, on ilmselt olnud aegade algusest. Meie laulud, mida oleme tollesse kavva valinud, on üsna noorukesed: vanim neist võiks olla 130—150 aastat ja noorim 80—90 aastat vana.

Teemas on veel kaevamisruumi vähemalt 700 aastat, ehk rohkemgi. Regilaule, mis pajatavad inimestest, kelle teod ühiskonnale sugugi vastuvõetavad ei olnud, jagub. Siiski oleme Tarmoga jäänud ajastutruuks ning laulame laule, mis on enam-vähem kõigile arusaadavad ja lõõtspilli ehk külakandlega saadetavad. Paarisajast aastast sügavamale kuldaega me tavaliselt ei sukeldu.

Mis tunne neid laulda on? Ega need vahel kuidagi rusuvalt mõju?

Võib ju mõelda, mispärast neid laule üldse lauldud on. Kindlasti mitte rõhuva tunde tekitamiseks. Pigem juhtumite, emotsioonide ja teadmiste edasipärandamiseks. Teadmine, et midagi ei unustata, on üks kultuuri püsimise ja stabiilsuse alustalasid.

Seega, me tahame olla inimesed, kes mäletavad. Need laulud on tekkinud asja pärast ja lauldud asja pärast. See annab neile erilise väe, mida ainult lauldes on võimalik kogeda.

Eestis on olnud palju vangilaule. Üks osa neist on kunstlikult loodud laulukesed süütult kannatajast, üks osa konarlikke laule, mis on ilmselt tekkinud asumaal või vanglamüüride taga. Üks osa on naabermaade tõlkelaule, millele on omistatud uusi reaalseid tagamaid ja isiklikke tähendusi.

Et rahvalik kultuur on väga aus, saavad ka vangilaulud tekkida vaid siis, kui vanglad on reaalselt olemas, siis, kui vanglast pääsejad on reaalselt olemas. See tähendab, et laul ei sure sealsamas trellide taga.