/nginx/o/2016/11/24/6106013t1hfd8a.png)
/nginx/o/2009/05/07/175008t1hffd2.jpg)
NATO alustas eile Gruusias juuni alguseni kestvaid sõjalisi õppusi. Kokku osaleb Thbilisi lähedal sõjaväebaasis alanud manöövritel üle tuhande sõduri enam kui tosinast riigist. Peale alliansi täieõiguslike liikmete võtab aktsioonist osa hulk partnerlusprogrammi kuuluvaid riike.
Gruusia on kiitnud manöövreid kui olulist solidaarsusžesti üheksa kuud pärast seda, kui Venemaa talle kallale tungis. Asjade loogilise käiguna reageeris Moskva sellele vihaselt, nimetades õppusi president Dmitri Medvedevi suu läbi avalikuks provokatsiooniks ja ohuks kõigile. Ühtlasi teatati maikuusse planeeritud NATO-Vene Nõukogu välisministrite kohtumise edasilükkamisest määramata ajaks ning viidi mulluse konflikti keskmes olnud separatistlike Abhaasia ja Lõuna-Osseetia väed kõrgendatud lahinguvalmidusse.
Ehkki NATO õppuste toimumine Gruusias määrati kindlaks juba ammu enne mullust augustisõda, on need nimetatud konflikti valguses tõesti tähendusrikkad. Gruusia NATO-sse pääsemine näikse küll olevat lükkunud üsna kaugesse tulevikku, ent vahetu koostöö annab kinnitust lääne kohalolekust. Tegu on riigiga, mille suhtes Venemaa on juba aastaid üles näidanud suuremat agressiivsust kui teiste naabrite suhtes, mistõttu on sõnadest kaugemale ulatuv ühistegevus erakordselt tähtis.
Kõigi Ida-Euroopa riikide, sealhulgas Eesti asi on, et rahvusvahelises poliitikas ei pääseks maksma retoorika, mis tunnistab Venemaa huve oma naabruskonnas. Loomulikult oleks parem, kui NATO-l õnnestuks Venemaaga hoida häid suhteid, mis annaksid positiivseid tulemusi Euroopast eemal asuvates konfliktikolletes.
Ent ennekõike maksku siiski peasekretär Jaap de Hoop Schefferi lubadus, et alliansi laienemine ja demokraatliku julgeolekuruumi konsolideerimine on protsessid, mida turule ei viida.