Pisitüdruk ootas õiget ravi päevade kaupa

Heleriin on haigevoodist väljas ja tunneb end ema süles turvaliselt, aga kõrvu tuleb veel pikka aega ravida ja vähimagi külmetuse eest hoida. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kolme lapsega peres haigestus kuueaastane tüdruk viirusnakkusesse. Paari päeva pärast jäi ka tema kaheaastane õde Heleriin haigeks.

Ema Endla Sagevus läks vanema lapsega perearsti juurde proove andma ja rääkis talle, et ka väike on haigestunud. Järgmisel päeval, kui ta retsepti järele läks, oli Heleriini palavik tõusnud juba 40 kraadini. Kui Endla Sagevus seda kurtis, vastas perearst Anneli Poola, et parajasti liigubki ringi palavikku põhjustav viirus. Ta soovitas juhul, kui temperatuur järgmiseks päevaks langenud pole, hakata Heleriinile andma neidsamu antibiootikume, mida ta vanemale õele välja kirjutas.

Oli neljapäev.

Andku aga palavikualandajat

Sama päeva õhtul taipas ema, et ta ei saa pisitüdruku 41 kraadini kerkinud palaviku alandamisega omal käel hakkama, ja helistas nõuandetelefonile, kust soovitati kutsuda kiirabi. Seda ema ka tegi.

Pere elab Viljandi külje all, aga kõik Viljandi kiirabiautod olid parajasti sõidus ja appi saadeti Suure-Jaani brigaad. Meedik vaatas last ja kinnitas, et pole põhjust muretseda — andku ema aga palavikualandajat.

«Usaldasin sel hetkel kiirabitöötajaid, kuid järgmisel päeval nägin ehmatusega, et lapse kõrvast hakkas mäda ja verd tulema,» räägib ema.

Ta sai aru, et asi on hull, pani haige lapse autosse ja sõitis haiglasse.

Kõrvakile oli purunenud

Haiglas tuvastati, et kõrvakile on ägeda põletiku tõttu purunenud. Et kõrvaarsti polnud, soovitati naisel oodata esmaspäevani ja tulla juba kell kaheksa hommikul kohale, et ta varakult tohtri juurde pääseks.

Magamatusest vaevu jalul seisev ema söötis lapsele terve nädalavahetuse valuvaigisteid ja antibiootikume ning lootis, et midagi hullemat ei juhtu. Esmaspäeva hommikul oli ta varakult haiglas kohal.

«Minu üllatuseks öeldi registratuurist, et kõrvaarsti vastuvõtt on alles järgmisel päeval. Küsisin, mida ma siis tegema pean. Soovitati kiirabisse minna ja sealt uurida — viimaks saab arst pärast operatsiooni lapse üle vaadata,» meenutab ema teist haiglaskäiku.

Kiirabis ei lastud tal õieti suudki lahti teha, valvearst Jüri Kitus katkestas ema jutu poolelt sõnalt ja päris pahura tooniga, miks too lapsega juba Tartusse pole läinud.

Sant tunne

«See lõi korraga mul pea tühjaks ja tekkis mõte, et asi on siis päris hull — veel hullem, kui olin karta osanud,» lausub ema.

Ta märkas küsida vaid seda, kas tuleb minna Kuperjanovi tänava kliinikusse.

«Öeldi, et jah, ja võtku ma kiirabi antud paberid kaasa. Rohkem minuga ei suheldud.»

Lapse pärast hirmul ja endale etteheiteid tegev naine kihutaski Tartusse.

«Tartu arst puhastas kõrva ja määras ravi. Imestas veel, miks ma sellise asjaga üldse sinna sõitsin. Käskis Viljandi kõrvaarsti juurde minna. Ega ta minuga eriti palju rääkinud, aga ma saan sellest aru — ukse taga oli hiigelpikk järjekord.»

Teisipäeval pääses ema pisitütrega Viljandi kõrvaarsti Marek Metsmaa juurde.

«Üle pika aja tundsin, et olen arsti juures, kes tõesti hoolib nii lapsest kui vanemast. Lõpuks sain teada, mis Heleriinil täpselt viga on ja mida ma edasi pean tegema.»

Kaheaastase tüdruku haigestumisest oli möödas seitse päeva.

Endla Sagevus ei suuda seniajani mõista, kuidas said arstid ta niisugusse hädasse ja teadmatusse jätta.

«Tunne on väga sant ja usaldamatus meedikute vastu ei kao vist niipea,» ütleb ta, süüdistades iseennast lihtsameelsuses ja lootes, et tütrel ei teki püsivat kuulmiskahjustust.

Tartusse polnuks vaja sõita

Ülikooli kõrvakliiniku arst Priit Kasenõmm ütleb, et ei mõista, miks saadeti väike laps Tartusse, kui tema aitamisega oleks hakkama saanud iga kõrva-nina-kurguarst. Doktor on üllatunud, kui kuuleb, et ema pidi ise tõsiselt haige lapsega Tartusse sõitma.

Priit Kasenõmm usub, et tüdruku kuulmine taastub, sest vaid üks protsent sellistest haigestumistest annab püsiva kuulmiskahjustuse.

Ka Viljandi haigla kõrva­arst Marek Metsmaa leiab, et see oli asjatu jooksutamine

ja sama halb oli, et keegi ei seletanud emale, milles on asi.

Seda, et kõrvakile purunes ja mäda välja jooksis, peab ta lapse õnneks: «Ei taha mõeldagi, mis oleks võinud juhtuda, kui mäda oleks hakanud sissepoole valguma.»

Marek Metsmaa kinnitab, et oleks pärast operatsiooni kindlasti kaheaastast erakorralist patsienti vaadanud, kui keegi talle sellest oleks teatanud.

Ei näe probleemi

Tol esmaspäeval kiirabis valves olnud arst Jüri Kitus leiab, et tema tegi kõik õigesti.

«Kui kõrvaarsti vastuvõttu ei ole, saadamegi nii väikesed lapsed Tartusse — neid ei või ülepeakaela ravida,» lausub ta.

Küsimusele, mis oleks saanud, kui emal poleks autot olnud, vastab Kitus, et eks siis oleks tulnud kiirabiautoga saata.

Perearst Anneli Poola juhtunus probleemi ei näe. Tema leiab, et väsinud ema sattus lihtsalt paanikasse. «Pealegi olid lapsel ju antibiootikumid peal,» lausub ta.

Endla Sagevus tahab hoiatada teisi emasid, kes võivad samasugusesse olukorda sattuda. «Ma oleksin pidanud rohkem võitlema ja nõudma!»