Põimijast sai staažikas kirjakandja

Tiina Ohtla näitab Viljandi kandekeskuses oma töökohta ja ametisõidukit. Kandekeskus asub Reinu teel endises bowling’usaalis.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kas kellelgi on veel alles Viljandi vaatega nahast rahakott või eakas prillitoos? Kui jah, siis on võimalik, et just selle servad põimis kokku Tiina Ohtla, kes praegu kannab teie koju posti.

Tiina Ohtla on elupõline viljandlane ja Eesti Posti Viljandi piirkonna kõige staažikam kirjakandja. Tänavu täitub tal sel töökohal 14 aastat.

Vestleme Ohtla kodus Paalalinna kortermajas, kust pole linnapiirini palju maad. Nii on loodus sealsamas ja kevaditi ümbruskond linnulaulu täis.

«Kevad on ilus aeg,» ütleb Ohtla. «Aga eks talvelgi ole oma võlud. On külm ja karge, härmas puudele paistab ere päike. Näib, nagu oleks kõik kristallidega üle valatud.»

Tiina Ohtla, kuidas on teie kohta õige öelda, kas postiljon või kirjakandja?

Ametlikult olen kirjakandja. Peamiselt kanname laiali kirju, ajakirju ja reklaami. Ajalehti toimetab kätte teine firma, Express Post. Kirju jääb aga aina vähemaks. Isegi arveid läkitatakse kirja teel varasemast vähem, sest need liiguvad üha enam elektroonilisi kanaleid pidi.

Mis kell kirjakandja tööpäev algab?

Mina ärkan kell pool viis, tööl pean olema kell kuus. Algul paneme kontoris posti kokku, kella kaheksast läheme kandma. Enne ei tohi inimesele tähitud kirja kätte viia, liiga vara.

Hiljutise majanduskitsikuse ajal tuli Eesti Postilgi oma ridu koondada. Siis oli kirjakandjatel väga palju tööd, pealegi viisime toona ka ajalehti laiali. Nii algas tööpäev kell viis hommikul ja vahel lõpetasin alles kell üheksa õhtul.

Nüüd saan mõnikord vabaks juba ühe-kahe paiku. Kui on aga rohkem reklaami, läheb poole viieni. Laupäev ja pühapäev on meil puhkepäevad, varem kestis töönädal kuus päeva.

Kui palju te tööd tehes liigute ja kui rasket kotti kaasas kannate?

Minul on Viljandi kirjakandjatest kõige suurem ring: 15 kilomeetrit. Teen tööd jalgrattaga, nii suvel kui talvel. Kott on aastatega kergemaks läinud: kaalub tiiru alustades umbes 15 kilo. Varem oli paar väiksemat kotti lisaks ja kaal kokku poole suurem.

Praegu olen pikemat aega haiguslehel olnud. Mullu septembris kukkusin kodus suitsuanduril patareid vahetades selja peale. Loodan siiski varsti taas rivis olla.

Kas vastab tõele, et aadressi asemel kirjutatakse mõnikord ümbrikule ka «Maale vanaemale»?

«Vanaemale» on kirjutatud küll, aga õnneks koos aadressiga.

Igasuguseid huvitavaid juhtumeid on olnud. Kahju, et ma pole neid üles kirjutanud, praegu ei tule kõige erilisemad meelde. Kord näiteks oli nime kõrval aadressiks kirjutatud «Tallinna tänava alguses». Mõtlesime teiste kirjakandjatega siiski välja, kus selline inimene võiks elada, ja kiri sai kohale viidud.

Teinekord olid ümbrikul nimi ja tänav, aga ilma majanumbrita. Võtsin telefoniraamatu ja selgus, et see inimene elab samanimelises tänavas Saarepeedil. Kiri anti kandjale, kes tolles piirkonnas töötas.

Vahel on inimene ära kolinud, siis püüame naabrite käest küsida ja nii mõnigi kord õnnestub kiri uude elukohta viia. Kirjakandja ei pea sedasi inimest taga otsima, sel juhul tuleb kiri saatjale tagastada. Aga just vanemad kirjakandjad tahavad ikka aidata ja saaja üles leida.

Miks satub mõnikord minu postkasti kiri, millel on peal hoopis teine aadress?

Paljud ei püsi kirjakandjaametis kuigi kaua. Ilmselt on nimetatud viga juhtunud kogenematusest: aadress on lihtsalt segi aetud.

Mulle tundub, et postiljonid ongi enamasti kas juba kogenud vanad või püsimatud noored.

Nii ta kipub olema. Noori käib palju läbi. Eks nad lähe edasi parema palga peale.

Tahan siinkohal kiita meie kõige vanemat kirjakandjat, 74-aastast Aino Meremaad. Ta pole küll põhikohaga tööl, aga alati, kui on tarvis asendajat, tuleb ta ja aitab. Võrratu inimene. Meil on üldse hea kollektiiv ja toredad ülemused.

Kuidas suudab kirjakandja kortermajade puhul taskust üles leida õige koridori võtme?

Vanasti oli tõesti lihtne: uksed olid lahti. Nüüd on mul neli võtmekimpu neljas taskus. Ajapikku saad aga asja käppa ja võtme otsimisele aega ei kulugi.

Kas te endale olete kirja koju kandnud?

Minu kodu jääb teise kandja piirkonda. Tavaliselt anname üksteisele kirjad ja kaardid kohe töö juures kätte.

Kui palju te ise kirju saadate?

Väga harva. Viimati saatsin lähedastele mõne kaardi jõulude paiku. Kuigi jõuluhommikul helistame üle, on paberkaardi saatmine ja saamine ikkagi ilus komme.

Viljandit tunnete ilmselt sama hästi kui taksojuht.

Mul ei ole juhiluba, aga usun, et muidu saaksin taksojuhina hakkama küll: tean, kus milline tänav asub.

Hüppan siinkohal ajas tagasi, teie lapsepõlve. Kelleks te tahtsite toona saada?

Mulle meeldis arsti mängida. Kasutasin pliiatsit kraadiklaasi ja süstlaotsana. Nii unistasingi arstiks saamisest. Elu läks aga teistmoodi.

Kuidas juhtus, et läksite tööle hoopis põimijaks?

Arutasime sõbrannaga, kuhu võiks tööle minna. Mõtlesime, et läheks vaataks, mida pakub nahkgalanteriikombinaat Linda. Kuulsime küll teiste käest, et ega sinna igaüht võeta, valitakse päris põhjalikult, aga meil läks hästi: saime kohe tööle. Oli 1966. aasta august. Olin siis 16-aastane ja internaatkool oli läbi saanud, seitse klassi haridust seljataga.

Meie ülesanne oli rahakottide, raamatukaante, prillitooside ja muude toodete äärte põimimine.

Ütlesite, et aasta hiljem vahetasite juba töökohta, ehkki olude sunnil vaid aastaks.

Mu vend töötas Viljandi ekskavaatoritehases. Seal oli palk suurem kui Lindas. Olin vaba noor inimene ja läksingi parema palga peale. Omandasin puurija kutse. Paraku ei kannatanud minu nahk sealset tolmu, nägu läks villi. Nii läksingi aasta pärast tagasi Lindasse. Võeti kenasti jälle vastu.

1969. aastal abiellusin. Kolmeaastaste vahedega sündis meil kolm last: poeg ja kaks tütart. Abikaasa oli suurema osa elust kiirabiautojuht. Ta lahkus meie seast 12 aastat tagasi.

Keskhariduse sain laste kõrvalt õppides ja töötades. Lõpetasin 1979. aastal Viljandi täiskasvanute gümnaasiumi.

Miks otsustasite pärast 13 aastat tööd Lindas valida ameti piimakombinaadis?

Naabrinaine oli piimakombinaadis meister ja kutsus piimakogujaks. Ütles, et seal saab töö hommikul tehtud ja siis on aega kodus lastega olla. Nii läksingi, 1981. aasta esimesel päeval. Algul sõitsin veoautoga kaasa ja korjasin pukkidelt piima kokku. Hiljem tulid piimabussid ja siis pidin töö juures ka proove tegema.

1999. aasta algul mind ühes saatusekaaslastega koondati, sest sõitma hakkasid suured piimaautod ja alles jäid vaid suured tootjad. Muidu oleksin ehk seniajani piimakombinaadis (nüüd aktsiaselts Tere — toimetus).

Nõnda pidite küpses eas esimest korda uue ameti otsima põhjusel, et tööd lihtsalt polnud.

Nüüd läks töö leidmisega aega. Ma ei mäletagi enam, mitu firmat ma läbi helistasin, aga öeldi ära. Pisut enam kui seitse kuud hiljem sain tööd Eesti Postis abipostiljonina.

Esialgu olin seal vaid ühe kuu, sest palk ei rahuldanud. Teenisin 250 krooni, samas kui töötu sai 400 krooni kuus. Juhataja küsis, kas ta võib mulle helistada, kui neil avaneb võimalus tasuvamat tööd pakkuda.

Kuu aja pärast ta helistaski ja läksin Eesti Posti tagasi. Algul asendasin teisi, aga neli kuud hiljem sain täiskoha.

Mis teile kirjakandja töös meeldib? Mis võiks olla teisiti?

Hea on vabas õhus liikuda. Teen oma töö ära ja keegi ei sega. Ei ole sellestki midagi, kui vihma sajab või vahel pakasega varbad külmetavad. Kui miskit muuta, siis ehk võiks kanderinge pisut ühtlustada. Ja palk võiks suurem olla.

Mis oleks kirjakandjale õige palk?

Kirjakandja saab kuus kätte 300—350 eurot. Kui minu määrata oleks, peaks ta saama 500 eurot kuus.

Kui kaua plaanite kirjakandjana jätkata?

Pensioniaeg saabus kolm aastat tagasi, aga tahan jätkata. Lõpetamise plaane mul esialgu ei ole. Linnamajas elades pole kodus suurt midagi tehagi.

ELUKÄIK

Tiina Ohtla on sündinud 1950. aasta 12. juunil Viljandis.

• Õppis Viljandi II 8-klassilises koolis ja internaatkoolis ning lõpetas 1979. aastal kaugõppe keskkooli.

• Oma ametiteed alustas ta nahkgalanteriikombinaadis Linda, korraks proovis kätt Viljandi ekskavaatoritehases, seejärel läks tagasi Lindasse ning siis Viljandi piimakombinaati. Nüüd on ta Eesti Posti kirjakandja.

• Tiina Ohtlal on kolm last ja üheksa lapselast. Huviala on käsitöö.

ARVAMUS

Siiri Kruuse,
Eesti Posti Viljandi kandekeskuse juhataja

Positiivsus on kirjakandjatele omane. Olen kuulnud, et Tiina optimistlikust ja reipast olekust saavad ka kliendid positiivse laengu. Tiina armastab oma kliente ja kirjakandja tööd.

Igasuguse ilmaga käia või läbida jalgrattal 15 kilomeetrit, raske kott seljas — see on tugeva sportlase treening. Tiina teeb seda suure rõõmuga. Töökaaslastele mõjub innustavalt tema abivalmidus: Viljandi kandekeskuses tänavate, majade ja linnaelanike andmeid Google’ist ei otsita, neid küsitakse Tiina käest.

Tagasi üles