Sotsiaalminister Taavi Rõivas: kui toetusi maksta kõigile, ongi need madalad

Taavi Rõivas Foto: Andres Adamson

Sotsiaalministeeriumi ees paistab intervjuupäeval kevadine päike, räästad tilguvad. Eemal ajavad töömehed ühelt Gonsiori tänava hoone katuselt lund alla. Sisenedes ministeeriumi, mõtlen: huvitav, milline näeb välja ministri kabinet, kuhu kohe sisse astun.

Taavi Rõivas tõuseb oma laua tagant ja ulatab sõbralikult käe. Tema kabinet on üllatavalt lihtne. Noore ministrina takerdub ta vestluses mõnes kohas, samas kõneleb ta enesekindlalt ja veendunult, tunnistades puudujääke sotsiaalsüsteemis ning lubades kindlasti nendega tegelda.

Taavi Rõivas, olete öelnud, et tervishoiu tulevikuplaanid on hästi kaardistatud. Kuidas seda mõista ajal, kui haiglavõrgu tulevik paistab ähmane, tulemas on kiirabireform ja arstide streigi järel tõusid visiiditasud? Meie lehelugejad ei ole olukorraga rahul.

Kui vaatame rahulolu tervishoiuteenustega, siis paistab, et see on aasta-aastalt kasvanud ja jõudnud viimase viie aasta kõige kõrgemale tasemele. Muudatused, sealhulgas kiirabireform, on ellu kutsutud selleks, et need tervishoiuteenuse kättesaadavust parandaksid.

Mis puudutab haiglavõrku, siis minu meelest ei ole küll ebakindluseks põhjust. Vastupidi, arvan, et maakonnakeskuste haiglatel on kindlasti koht ka tulevikus. Et ühes või teises maakonnakeskuses ei peaks enam tervishoiuteenuseid osutama — see ei pea paika. Küll aga tuleb tunnistada, et just kättesaadavusega on mitmes maakonnas probleeme. Näiteks maakonnahaiglas on ühe või teise eriala arsti väga raske palgata.

Kõige selgem lahendus on koostöö suuremate haiglatega, et need tagaksid teatud erialaarstide jõudmise ka maakonnahaiglasse. See võiks probleemi märgatavalt leevendada.

Näiteks Valgas on haiglareformi tõttu õhus sünnitusosakonna sulgemine.

See otsus sõltub nii haigla juhtkonnast kui ka haigla pidajate ehk siis omavalitsuste seisukohast. Mina ei ole seda meelt, et peaksime ühes või teises paigas sünnitus- või mõne muu eriala osakonna vägisi ära keelama. Küll aga on selleks, et haiglat jätkusuutlikult majandada, vaja kohalikul haiglapidajal jälgida, kas maakonna naised soovivad minna sünnitama pigem kohalikku haiglasse või Tartusse.

Nii sünnituse kui ka ööpäevaringsete operatsioonide puhul sõltub kohalike elanike eelistustest rohkem kui ministrist või riigist. Võin tuua paar näidet maakondadest, kus tehti sünnitusosakonna sulgemise otsus üsna vahetult pärast seda, kui üle poole kohalikest naistest läks sünnitama teise kohta.

Kui mina oleksin Valga haigla juht, siis ma ei teeks neid otsuseid enne, kui olen ära oodanud patsientide vaba liikumise direktiivi jõustumise oktoobri teises pooles. See võib kaasa tuua olulise kasvu sünnitustes, mis tulevad Läti poolt.

Mida vaba liikumise direktiiv endaga kaasa toob?

Usun, et kvaliteetse teenuse pakkumisel võiks nii Valgas, Viljandis kui ka teistes Eesti haiglates olla küll ja küll ruumi, et nii Lätist kui Soomest tulevatele patsientidele teenuseid osutada. Direktiivi jõustumise järel saavad Läti inimesed tulla tervishoiuteenust tarbima Eestisse ja Eesti inimesed võivad minna Lätti.

Läti haigekassal tekib kohustus nende teenuste eest tasuda vähemalt selle määrani, mis on tema hinnakirjas. Kui Eestis on teenus kallim, peab patsient vahe ise kinni maksma, kui aga odavam või sama hinnaga, maksab selle täies ulatuses Läti haigekassa.

Kui palju on Eestis hooldekodukohti?

Oleme juurde loonud palju õendusabi kohti, mida praegu nimetatakse hooldushaigla kohtadeks. Möödunud aastal tuli juurde 957 kohta. Sel aastal või lähitulevikus valmib veel 750 kohta. Üldhooldekodukohti oli 2011. aasta lõpul 6213 ja täidetud 5769, praeguseks on see arv kasvanud. Oleme viimastel aastatel hooldusesse palju panustanud, sest Eesti inimesed elavad järjest kauem.

Kas leiate hooldekodukohtade maksumuse pensionäridele jõukohase olevat? Mida peab tegema vanur, kes iseseisvalt toime ei tule, kuid kellele koht hooldekodus jääb napi pensioni tõttu kättesaamatuks? (Tiina Koplik Järvamaalt, Nonna Kaljurand Viljandimaalt)

Ta peab pöörduma omavalitsuse poole, kel on võimalik toetada.

Ei ole see teema võõras ka minule isiklikult. Liigsetesse detailidesse laskumata tuleb öelda, et siin on mitu võimalust. Kui eakal on pere ja järeltulijad, on esimeses järjekorras kohustus aidata nendel, teises järjekorras omavalitsusel ja riigil laiemalt.

Analüüsime põhjalikult võimalust, et eakad saaksid kasutada kinnisvarapensioni teenust. Nii kodus edasi elamise kui hooldekodusse siirdumise korral võib kinnisvarapension olla just see, mis jääb pensioni ja hooldekoduteenuse vahe katmiseks.

Millega põhjendate omastehooldajate ebavõrdset kohtlemist ühiskonnas ja miks ei aktsepteerita nende inimeste panust töötamisena? (Tiina Koplik Järvamaalt)

Üsna värske ministrina on mul ajaloolist kujunemist raske kommenteerida, aga võin öelda, et oleme seda teemat põhjalikult analüüsinud. Meil on ettepanekud, kuidas probleemi järk-järgult leevendada.

Üks eesmärk on aidata tööle inimesi, kes praegu tööle minna ei saa, sest neil on hooldust vajavad omaksed. See puudutab nii laste kui täisealiste omaste hooldajaid. Nii teenuste kui rahalise poole pealt arvan, et riik saab senisest paremini toimida küll ning see on üks nendest teemadest, mis ka minule isiklikult väga muret teevad. Ma ei saa öelda, et seda on võimalik lahendada mõne kuuga, aga usun, et see on üks teema, millele ministeerium peab lahendusi otsima.

Millal hakkab sotsiaalministeerium tõsiselt leevendama kodust hooldust vajavate puudega isikute perede toimetulekut? (Küsija Ako Luts Viljandimaalt esitas sotsiaalministrile ka pikema kirjaliku ettepaneku.)

Panen suured ootused sellele, et meil on avanemas Euroopa Liidu uus eelarveperiood seitsmeks aastaks. Omastehooldus, erivajadustega inimeste tööleaitamine — need on teemad, mida tuleks liidu eelarvest toetada. Praegust olukorda annab kindlasti parandada.

Paljud lugejad küsivad, kuidas on võimalik praegu Eestis ära elada väikse pensioniga. Kas ei oleks võimalik tõsta erakorraliselt pensione 25 protsenti, nagu soovitab Valdur Nelis Viljandimaalt?

Pensione peab tõstma nii kiiresti, kui on riigile vähegi jõukohane. 2008. aastal oli väga suur pensionikasv: 21,6 protsenti. Aastatel 2009—2011 tuli masu, mis kasvu vähendas. 2009. aastal otsustasime siiski pensione viis protsenti tõsta.

Loodan, et mäletate, kui suur oli aastatel 2010-2011 ühiskonnas nõudmine, et kui kärbitakse, tuleb igalt poolt kärpida, ka pensione. Toonane valitsus otsustas ja minu meelest väga õigesti, et pensione ei tule kärpida. Isegi siis, kui sotsiaalmaksu laekumine vähenes ja pensioniindeks läks negatiivseks.

Eelmisel aastal oli üle pika aja pensionitõus. Arvestades, et pension oli paar aastat paigal seisnud, ei olnud see loomulikult piisav.

Aprillis leiab aset järgmine pensionitõus, mis seekord on suurem kui eelmisel aastal — viis protsenti. Kasv on praeguse indeksi järgi täpselt nii kiire, kui on riigile jõukohane.

Millal saaksime olla sotsiaalselt võrdsed Euroopa Liidu vanuritega? (Aino Kaabel Valgamaalt)

Siis, kui Eesti majandusel läheb sama hästi kui nendel konkreetsetel riikidel, kus need vanurid elavad.

Meil oli ränk majanduskriis ja oleme üks esimesi, kelle majandus on kasvama hakanud. Kuigi me ise ei ole oma elatustasemega rahul ega tohigi olla. Me kõik peame iga päev vaeva nägema, et Eesti elatustase jõuaks järele Euroopa jõukamatele riikidele.

Näiteks Ungarist, Rumeeniast ja Bulgaariast oleme vahepeal elatustasemelt mööda läinud, ka Läti ja Leeduga on vahe sisse kärisenud, mis iseenesest ei ole ju hea, sest meie huvi on, et naabritel ja kaubanduspartneritel läheks samuti väga hästi.

Meie peamine mure on, et meie elatustase, mis kasvab küll kiiremini kui teistel, ei ole veel jõudnud näiteks Soomega samale tasemele.

Reformierakond on palju rääkinud, et pensioniiga tuleb tõsta. Mis saab siis, kui suur osa neist, kes veel peaksid töötama, seda enam ei suuda või kui neil pole tööturul kohta?

Ei saa öelda, et sellest oleks palju räägitud. Pensioniiga tõsteti 2011. aastal. See puudutab neid, kes jäävad pensionile mõneteistkümne aasta pärast ehk siis aastast 2026. Puudutab neid, kes on praegu 51-aastased. Nemad jäävad pensionile kaks aastat hiljem. See on seotud sellega, et inimesed elavad kauem.

Muidu võinuks tulevikus tekkida olukord, kus 300 000 pensionäri asemel on näiteks 400 000. Ja siis tekib küsimus, kas riigil on jõukohane pensione tõsta sellises tempos, nagu oleme seni tõstnud või plaanime tõsta.

Et meil oleks ka järgmistel aastatel võimalik pensione suurendada, ongi mõistlik pensioniiga tõsta. Minuvanuste pensioniiga võib olla veelgi kõrgem.

Saanud sotsiaalministriks, lubasite käivitada kinnisvarapensioni süsteemi. Kas seda on plaanis võimaldada vaid pärijata kinnisvaraomanikule või jääb see kinnisvaraomaniku vabaks otsuseks? (Tiit Sääsk Viljandimaalt)

See saaks olla täiendav vabatahtlik võimalus eakatele, kellel ei ole pärijaid, aga kes soovivad elu lõpuni oma kodus elada. Kui pärijaid ei ole, pole ka neid, kes aitaksid.

Eakal oleks võimalik kokku leppida teenuse osutajaga, kelleks võiks olla riiklik KredEx, et välistada võimalikke pettusi. Oleks võimalik kokku leppida, et inimene saab iga kuu oma kinnisvara arvelt lisapensioni.

Sellisel puhul, kui teenuse osutaja maksab inimese eluea jooksul talle kinnisvara väärtuse või suure osa sellest välja, paraku seda kinnisvara pärandada enam ei saa.

Nendel eakatel, kellel on järeltulijad, on see kindlasti kaalumise koht: kas eelistada, et lisasissetulekut ei saa ja pärandada oma kinnisvara järeltulijatele ning järeltulijad toetavad neid ise, või siis leppida kokku kinnisvarapensioni kasuks ning järeltulijad pärandust ei saa. Tegemist on vabatahtliku lisavõimalusega.

Paljud lehelugejad küsivad, miks võetakse pensionilt tulumaksu ja kas ministri arvates on praegune sotsiaalmaksupõhine pensioni väljaarvutamine õiglane?

Igal inimesel on õigus üldisele maksuvabale tulule suuruses 144 eurot kuus. Erandiks on pension, mille kohta on kehtestatud täiendav maksuvaba 192 eurot kuus. Kokku on pensionäridel õigus saada tulumaksuvaba 336 eurot kuus.

Analüüsime praegu, mil määral oleks võimalik tulumaksuvaba miinimumi tõsta. Kui meil õnnestub seda teha ja kui see osutub riigile jõukohaseks, on see otsene võit ka pensionäridele.

Minu seisukoht on, et vähemasti keskmine pension, aga ka mõnevõrra keskmisest pensionist suurem pension oleks lähitulevikus tulumaksuvaba.

Millal lõpetatakse eripensionide maksmine? Praegu saavad automaatselt määratud pensioni ka need, kel ei ole rahva teenimisel tulemusi, kurdavad Valga- ja Virumaa lehelugejad.

Väga suur osa eripensionidest on aegade jooksul kaotatud. Nendelt, kes on selle juba kord välja teeninud või kellele see on määratud, seda loomulikult ära võtta ei saa. Kui vaatame näiteks parlamendi eripensione, siis kõik need, kes on riigikogu liikmed olnud alates 2003. aastast, enam ei saa eripensioni.

Ka riigiametites on neid järk-järgult vähendatud või on saamise aluseid muudetud. Kohtunike puhul oleme otsustanud, et uued kohtunikud seda enam juurde ei saa. Arutelu all on kaitseväe ja politseinike küsimus, mis on väga tuline teema. Üldine trend on, et eripensionid on kaduv nähtus.

Kuidas kommenteeriksite meie suhtelises või absoluutses vaesuses elavate laste suurt hulka?

Esmajoones tuleb raha anda neile, kes seda kõige rohkem vajavad. See on üks põhjusi, miks muutsime lastetoetuste süsteemi vajaduspõhiseks — see vähendab otseselt vaesuses elavate laste arvu. Need pered, kus on vaesusrisk, saavad lisatoetuse.

Võib-olla tuleb neid toetusi, mida kõik saavad, vähendada, et saaksime aidata neid, kes tõesti abi vajavad. Praegune toimetulekumäär on ajale jalgu jäämas. Pean vajalikuks toimetulekumäära esimesel riigile jõukohasel võimalusel tõsta. Me ei saa rääkida kindlasti varasemast ajast kui järgmine eelarveaasta. Ka tulumaksuvaba miinimumi tõstmine mõjutab suures osas sama sihtgruppi.

Kas lapsed on Eestis piisavalt kaitstud?

Enamik lapsi on kaitstud. Aga riigi mure ja hool peavad olema suunatud just neile lastele, kes ei ela õnnelikes peredes ja kellel võib tekkida raskusi. Sotsiaalministeerium soovib lastekaitsekorraldust oluliselt uuendada.

Kas on midagi konkreetsemalt kavas?

Uue lastekaitseseaduse eelnõu esitatakse valitsusele käesoleva aasta lõpuks. Üks suund on see, et Eestis oleks ühtlasema tasemega lastekaitse. Meil on ka väga detailseid mõtteid, aga enne lõplikke otsuseid on vara neist rääkida.

Üks Valgamaa lastekodu kokk (nimi on toimetusele teada), kes on oma vastutusrikast tööd teinud 30 aastat ja armastab seda väga, teenib kuus 365 eurot, millest lähevad veel maksud maha. «Ütlen ausalt, enam ei tule toime,» kirjutas ta. Mida talle vastaksite?

Vastan talle otse ja isiklikult. Äsja tõstsime asenduskodude pearaha. Loodan väga, et see jõuab ka nende tublide inimesteni, kes seal töötavad.

Lugejad kurdavad, et ravimite hinnad on liiga kõrged ja soodustusi on vähe. Kas on kavas võimaldada rohkem soodustusi või võidelda kõrgete hindade vastu?

Ravimite hinnad on viimase nelja aasta jooksul tegelikult 22 protsenti langenud. Näiteks ühe retsepti kohta on ravimite hinnad odavnenud üheksa protsenti. Paneme soodustuste nimekirja üha uusi toimeaineid. 50-protsendilise soodustusega ravimitel ei ole enam piirhinda. See jõustus eelmise aasta oktoobrist ja annab kindlasti tunda.

Peame läbirääkimisi ja suuname turule võimalikult palju ka neid ravimeid, mis hinda alla tooksid. Inimeste enda teha on aga küsida arstilt toimeainepõhist retsepti — see annab võimaluse osta odavamat.

Kas riigil on kavas taastada matusetoetus?

Oli toetus kõigile, üsna väike summa. See asendati majandussurutise tingimustes toetusega neile, kes seda kõige rohkem vajavad. Võib-olla peaks see ring olema laiem. Seda aga ei saa maksta kõigile. Kas siin muudatusi on kavas — eks aeg näita.

Olete öelnud, et hammaste tervishoid on suuresti enda teha ning tuleb korralikult hambaid pesta. Kas tõesti sellest peakski piisama? Ei saa ju väita, et korralikult hambaid hooldades ei pea hambaarsti juures käima.

Väga suur osa on ennetusel. See loomulikult ei tähenda, et üldse ei peaks hambaarstil käima. Mul on oma sõpruskonnas hambaarste. Usaldan neid, kui nad ütlevad, et on ikka väga suur vahe, kas pesta hambaid regulaarselt hommikul ja õhtul või seda mitte teha.

Eeskätt on see igaühe enda teha ja veel olulisem on, et me oma lapsi selles vaimus kasvataksime. Mind on kasvatatud nii, et mitte ühelgi tingimusel, isegi metsas skaudilaagris ei tohi hambaid pesemata jätta. Samas vaimus kasvatan ka oma tütart.

Millal te ise viimati hambaarsti juures käisite ja kui palju selle eest maksite?

Summat ei mäleta. Ütlen ausalt, et oleks pidanud regulaarses kontrollis ka käima. See oli paar aastat tagasi, kui ma viimati käisin. Kõik mured, mis olid, said lahendatud. Kuid minu hambaarst kolis ära ja nüüd pean uue otsima. Aga mul on plaanis minna, kui graafik vähegi kannatab.

Teine asi, mis mulle heameelt teeb, on, et mu tütar on otsustanud hakata lastehambaarstiks. Usun, et küllap ta umbes 20—25 aasta pärast võtab mind ka ette, kui mul hambaarsti vaja läheb. Siis on mul jälle hambaarst olemas. Vahepealseks ajaks pean endale arsti leidma.

Hambaravi on kallis.

Hambaravi kättesaavus on tervishoius üks tõsisemaid teemasid. Taas tekib aga küsimus, kas maksta kõigile kinni väike summa või maksta neile, kes rohkem abi vajavad.

86 protsenti inimestest käib haigena tööl, et palgas mitte kaotada. Miks ei võiks haigushüvitiste süsteemi muuta?

Meil on haigekassas lõpusirgel eelnõu, mis muudab töövõimetuse regulatsiooni sedavõrd, et inimestele, kel haigus lubab kas või osaliselt töötada, saaks seda ka ametlikult võimaldada. On diagnoose, mille puhul tööle kindlasti minna ei tohi, aga on ka selliseid, mis ei võimalda täiskoormusega töötada ajutiselt või mis lasevad tööd teha kaugtöövormis ja haiguslehte ei peagi ilmtingimata võtma. See eelnõu peaks lähiajal jõudma avalikkuse ette.

Hiljutises intervjuus maakonnalehtedele ütles Edgar Savisaar, et praegusel valitsusel on ministrid väga nõrgad. Kuidas te seda väidet kommenteerite?

Huvitaval kombel ütles Edgar Savisaar siis, kui minust minister sai, üksnes positiivseid sõnu. Küllap ütles ta seda avansina — see oli minu ministriks saamise esimesel päeval.

Minu kolleegide hulgas on väga-väga tugevaid professionaale. Nad on oma ringkonnas ning teiste riikide peaministrite ja rahandusministrite ringkonnas tuntud ja tunnustatud. Võib-olla oleme ka liiga vähe rääkinud sellest, kui hästi meil läks, et meil on senisest veelgi enam võimalik Euroopa raha kasutada.

Ma ei tea, võib-olla kibeleb Edgar Savisaar opositsiooni tegijana ise Eestit valitsema, aga mina küll ei usu, et tema valitsemise all Eestil paremini läheks. Vastupidi, ma näen selles suuri ohte.

Oleme viimase paarikümne aasta jooksul eri valitsuste ajal üsna järjepidevalt teinud õigeid otsuseid. See pole iseenesest juhtunud, et Eestist on saanud Euroopa Liidu ja NATO liige ning et Eesti on eurotsoonis. Hoolimata kõigest on majandus kiirele kasvule pööranud. Saame arutada selle üle, kas pensionid kasvavad piisavalt või mitte, aga teame kindlalt, et kasvavad sel, järgmisel ja ka ülejärgmisel aastal, mis ei ole nii kaugeltki kõikides Euroopa riikides.

Kui pöörame vasakpopulismi kursile, mida Edgar Savisaar filigraanselt valdab, siis ütlen ausalt, et mina sellist tulevikku oma lastele küll ei taha.

Paljud lehelugejad küsivad, kas olete sotsiaalministrina pädev. Millised olid teie kokkupuuted sotsiaalvaldkonnaga enne ministriks saamist?

Üks suuremaid komplimente oli see, et inimesed, kes mind hästi tunnevad, aga on poliitilises mõttes vastasleeris, ütlesid positiivseid sõnu. Arvan, et iga ministri puhul näitab aeg, kui hästi või halvasti ta tööga toime tuleb. Saan öelda, et teen oma tööd täie pühendumusega, mul on väga suur mure teatud teemade pärast ja kavatsen neid probleeme südamega lahendada.

Olen töötanud Paul-Eerik Rummo büroo juhatajana — ta oli toona rahvastikuminister. See oli aeg, kui tegime vanemahüvitise süsteemi. Paljudele perepoliitika teemadele, mis on tulnud sotsiaalministeeriumi, pani aluse just tol ajal Rummo.

Sealt edasi töötasin linnaosavanemana. Puutusin sotsiaalteemadega kokku rohujuure tasandil. Seejärel töötasin kaks aastat peaministri büroos ja muu hulgas sotsiaalteemadega. 2007. aastal valisid Tallinna inimesed mind riigikokku, esimesed kaks aastat olin sotsiaalkomisjoni liige.

Kuigi mind teatakse rohkem rahandusinimesena, mida ma ka kindlasti olen — olen lõpetanud Tartu ülikooli majandusteaduskonna ja juhtinud kaks aastat raskel ajal riigikogu rahanduskomisjoni —, siis ega rahanduskogemus jookse ka praeguses ametis mööda külge alla.

TAAVI RÕIVAS

Sündinud 1979. aasta 26. septembril Tallinnas.

• Haridus

1997. aastal lõpetas Tallinna reaalkooli

2002. aastal lõpetas Tartu ülikooli majandusteaduskonna, kus õppis välismajandust ja turundust

• Teenistuskäik

1999—2002 justiitsministri nõunik

2002—2003 aktsiaseltsi IT Grupp suurklientide haldur

2003—2004 rahvastikuministri nõunik-büroojuhataja

2004—2005 Tallinna Haabersti linnaosa vanem

2005—2007 peaministri nõunik

2007—2011 XI riigikogu koosseisu liige, 2007—2009 sotsiaalkomisjoni liige, 2009—2011 rahanduskomisjoni esimees

2011—2012 XII riigikogu koosseisu liige, Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees, rahanduskomisjoni liige

2012. aasta 11. detsembrist sotsiaalminister

Eesti Reformierakonna liige

• Eraelu

Huvialad pikamaajooks, tennis, kirjandus, teater.

Elukaaslane Luisa Värk, kellega on kolmeaastane tütar.

Allikad: valitsus.ee, Vikipeedia, «Sakala»