Ugala nime all püüab teatriauhinda kuus inimest

Tiina Sarv
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tarvo Vridolin tegi «Ööhaigrus» Griffinina suurepärase rolli. Väikestel fotodel on (ülevalt) Carita Vaikjärv, Madis Kalmet ja Oleg Titov.
Tarvo Vridolin tegi «Ööhaigrus» Griffinina suurepärase rolli. Väikestel fotodel on (ülevalt) Carita Vaikjärv, Madis Kalmet ja Oleg Titov. Foto: Elmo Riig / Sakala

Eile teada antud teatriauhindade nominentide hulgas on rõõmustavalt palju Ugalaga seotud inimesi ja töid.

Lavastaja auhinnale kandideerib külalisena Viljandis «Ukuaru» lavastanud Madis Kalmet, naispeaosalise auhinda püüab samas lavastuses Minna rollis üles astuv Carita Vaikjärv.

Meeskõrvalosa auhinna kandidaat on Tarvo Vridolin koguni mitme rolliga. Need on Griffin Montgomery lavastuses «Ööhaigur», Lebedev lavastuses «Idioot» ning osatäitmised lavastustes «Ameerika piison» ja «Õed nõiduses».

Salme Reegi nimelise auhinna vääriliseks võib osutuda Oleg Titov lavastusega «Tuul pajuokstes», mida lastelavastuse žürii pidas kunstiliselt terviklikuks säravate näitlejatöödega kogupereteatriks.

Algupärase dramaturgia auhinda 2011. ja 2012. aasta loomingu eest püüab Ott Aardam «Mee hinnaga». Žürii hinnang sellele kõlas: argielu poeetiline pusle.

Teatritöötaja auhinnale lavastust ettevalmistavas kategoorias pretendeerib juurdelõikaja-modelleerija Tiiu Palmiste, kes on Ugalas töötanud üle 30 aasta. Selle aja jooksul on ta õmmelnud kostüüme rohkem kui 180 lavastusele. Teatrikunstnikud ja kolleegid hindavad tema loomingulist ja meisterlikku tööd kõrgelt. Mitmel korral on ta valitud koduteatris aasta parimaks lavastust ettevalmistavaks töötajaks.

Mitmekesine üldpilt

Sõnalavastuste žürii liige, ajakirja «Teater. Muusika. Kino» peatoimetaja Madis Kolk ütles nominentide nimekirja kommenteerides, et žürii otsus on alati loodetavasti üldistusliku jõuga, kuid see moodustub demokraatliku hääletuse tulemusena ega ole kindlasti mingi ühisotsus või omavaheline poliitiline kokkulepe.

«Need, kes said välja valitud, ongi parimad,» lausus Madis Kolk.

Ta nentis, et mulluses teatripildis tervikuna ei olnud erilist säravat ideed või keset, mille ümber kõik oleks koondunud nagu mõnel aastal, mil preemiaid nopibki kas mingi nähtus või lausa üks lavastus. Üldpildi hajususest hoolimata on tulemus huvitav ja mitmekesine ning need, kes esile tõsteti, tõsteti esile tänu väärtustele, mitte mingi vaakumi tõttu. «Parim on parim igal aastal, sõltumata käibivatest suundumustest,» sõnas Kolk.

Hea psühholoogiline teater

Madis Kolk peatus lähemalt Ugalast tunnustust leidnutel.

«Madis Kalmet on teinud aastakümneid tänuväärset tööd psühholoogilise teatri vallas, aga jäänud ikka säravamate ja sotsiaalsemate ettevõtmiste varju. Olen omamoodi õnnelik kas või selles mõttes, et möödunud aastal muutus meie teatripilt mõnevõrra hajusaks ja võib-olla osalt just tänu sellele saigi see väliselt pretensioonitu Eesti asja ajamine, tugeva klassika üleskaevamine ja heas mõttes psühholoogilise teatri tegemine esile tõusta. Kalmeti Ugalas lavastatud «Ukuaru» seda kõike ju on.»

Samu märksõnu kasutas žürii liige Carita Vaikjärve kohta. «Ta on olnud Ugalas aastaid tubli tegija. Minna osatäitmine «Ukuarus» eeldas tugevat psühholoogilist süüvimist ja rolliloomet ning liitis endasse varasematel aastatel kujunenud näitlejaimago.»

Kui Carita Vaikjärv on Elmo Nüganeni kuulsusrikka lennu lõpetaja lavakunstikoolis, siis Tarvo Vridolin esindab teist koolkonda.

«Ta on lõpetanud omaaegse kultuurikolledži, mis on üldpildi rikastamise huvides eriti tore. Näitlejana on ta soe eestipärane tugeva mehe tüüp. Aga ta sobitub hästi ka seda laadi dramaturgiasse, mille eest ta on nomineeritud. Ma ei tea, kas seal on otseseos, aga Tarvo Vridolin on teinud näitlejana väljapaistva arengu just viimasel ajal, mil ta teatri kodulehel on kirjas ainult näitlejana, mitte enam arvutigraafikuna,» rääkis Madis Kolk.

Ta rõhutas, et ei taha võimendada vastuolusid pealinna ja teiste linnade, suurte teatrite ja vabatruppide või lavaka ja Viljandi kultuuriakadeemia vahel. «Olen Viljandi teatrikooli alati pidanud võrdväärseks Tallinna teatrikooliga, kuid siiski on mul alati olnud eriliselt hea meel, kui mõni Viljandi vilistlane on pälvinud äramärkimist.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles