Tõnis Möldre: Mäletamine ja mälestamine ei pea seisnema uue huku õhutamises

Tõnis Möldre Foto: Elmo Riig / Sakala

HILJUTI OLI «Sakala» arvamusküljel lugeda ajakirjanik Rannar Raba mõte, et Teise maailmasõja võitjate paraaditsemine ning sõja sünnitajate sümbolitega äritsemine ja nende levitamine on kohatud. Nõustun, sest selles sõjas polnud tõepoolest võitjaid. Tegu oli senistest konfliktidest ohvrirohkeimaga, kusjuures hukkunuid oli mõlemal poolel ühtviisi

üüratult ja nii sõjaväelaste kui rahulike elanike seas.

Liigutav oli lugeda, et noor inimene, kes esindab juba kolmandat põlvkonda pärast sõda, on selle endale korralikult selgeks teinud. Kahjuks pole see selge kaugeltki kõigile.

Kaotused olid rängad kõikjal maailmas. Said ju alistuma sunnitud Saksamaa kõrval tugevalt räsida paljud teisedki Euroopa linnad eesotsas brittide pealinna Londoniga. Jaapanlaste põhjustatud barbaar­ne häving tabas Pearl Harboris teadupärast ka Ameerika Ühendriike. Sõja lõpul andsid ameeriklased omakorda laastava vastulöögi, heites tuumapommi Hiroshima ja Nagasaki linnale.

PEAB MÄRKIMA, et liitlasblokk, mis ühendas kommunistlikku Nõukogude Liitu, Suur­britanniat ja USA-d, oli kummaline ning mõnel puhul olid sellegi sõjalise tegevuse eesmärgid pehmelt öeldes küsitavad.

Kas ikka oli tarvis maatasa pommitada hulk Saksamaa linnu, millel polnud selleks hetkeks märkimisväärset sõjalist tähtsust? Millist tulu saadi naiste ja laste hävitamisest?

Nüüdseks on tulnud päevavalgele andmed, et Suurbritannia ja Vene pommitajad heitsid lõhkekehi isegi Pärnule, mis sest et meritsi taganeda püüdnud Saksa väed sel ajal linnas ei viibinud.

Prantsusmaa, aga ka mitme teise lääneriigi kodanikud pääsesid sõjapurustustest vaid seetõttu, et lasid Hitleri vägedel oma maale sisse marssida ja peremehetsema hakata. Seal hakati süstemaatiliselt hävitama ja represseerima ainult juute ja kommuniste.

Hilisemale külmale sõjale mõeldes ei saa kuidagi meenutamata jätta, et kommunistide laiutamine pooles Euroopas oli võimalik üksnes seetõttu, et Suurbritannia ja USA nõustusid Stalini režiimiga kokku leppima. Oli ju Nõukogude Liit sõja esimese poole aastaga sisuliselt hävinenud, kuid ameeriklaste sõjaabi toel tõusis ta taas jalule ning kitsikuses kasvanud kahuriliha, mida veel ainsana Venemaal jätkus, panigi end terves Ida-Euroopas maksma.

1946. AASTAL jõudsid võitjad veel ühe õnnetuse maailmale koormaks sokutada. Maatasa pommitatud Nürnbergis korraldati sõjakurjategijate üle kohtuprotsess, kus süüpingis istusid ainult Saksa poole esindajad. Teine sõja põhjustaja ehk Nõukogude Liit oli uhkelt süüdistajate ridades.

Sellest, et venelased tungisid 1939. aasta hilissügisel kallale väikesele Soomele, mille eest Nõukogude Liit ka Rahvaste Liidust välja heideti, Nürnbergis enam juttu ei tehtud. Selle asemel tehti hoopis Soomest sõjakurjategija, sest formaalselt võitles ta koos Saksamaaga Nõukogude Liidu surve vastu. Samuti ei räägitud enam midagi Balti riikide okupeerimisest.

Nõukogude Liit tükkis oma kommunismiga oli juba 1946. aastal kõige kuritegelikum riik maailmas. Paraku ei teinud Nürnbergi liitlaskohus sellest väljagi.

ON KAHJU, et alles paar aastat tagasi pikendati Suur­britannias sõjaajaloo materjalide salastatust. Kes teab, milliseid alatusi või kuritegusid nende paberite avalikustamine veel päevavalgele võiks tuua. Küllap neid ikkagi on, kui saladuseloori nii valvsalt hoitakse.

Seepärast on Rannar Rabal tõsi taga: meil pole mõtet sõja lõpptulemusega rahul olla, sest kuigi üks hävingu külvaja suruti maha, anti teisele selle võrra vabamad käed.

Alles äsja jõuti Euroopa Parlamenti kuuluvate visade idaeurooplaste jõupingutuse tulemusena vastu võtta resolutsioonike, mis kuulutab kommunismi samavõrd kuritegelikuks, kui oli Saksamaa natsionaalsotsialism. 1946. aastast on möödas 63 aastat!

Me ei tohi unustada, et Eesti vabadus pole kätte võidetud veretult. Lisaks Vabadussõjale mindi iseseisvuse nimel surma ka 1944. aastal, mil Saksa vormi surutud eestlased visalt idarindel punaväe sissetungi takistada püüdsid.

Neid mehi tuleb mälestada ja austada ning seda mitte üksnes rahva poolt vaid ka riiklikul tasemel.

1. MAIL LEIDSID Eestis kodanikualgatuse korras aset mõttetalgud. Tahan nende valguses ka omalt poolt ühe avaliku ettepaneku teha.

Tunnistagem Eestis kõlvatuks igasugune Teise maailmasõja sümbolitega eputamine, sest eestlasel ja Eesti Vabariigil polnud mingit pistmist natsionaalsotsialismi (idapiiri taga nimetatakse seda kord fašismiks, kord natsismiks) ega ka kommunismiga. Näpuotsatäit kohalikke kommuniste ja mõningaid pimesi Hitleri korraga kaasa jooksnud eestlasi ei saa mingil moel pidada eestlaste üldise meelsuse väljendajaiks. Saamahimulisi logardeid ja päevavargaid on olnud igal ajal igal pool.

Asugem tööle selle nimel, et Euroopa rahvad saaksid tõeliselt vabaks ja tunnistaksid ülekohut, mida nende suurriikide valitsused ilmasõdade järel väiksematele rahvastele tegid. Kahju küll, aga veel praegugi kostab aeg-ajalt sealsete liidrite suust lauseid, mille kohaselt pisikestel on õigus rääkida alles siis, kui suured on juba oma tahtmise ellu viinud.

USA uus president Barack Obama kuulutas, et nüüdsest peale ei tunnista Valge Maja ametlik poliitika riikide mõjusfääre. Ometi on Venemaal lastud just sellesama mõjusfääri suurendamise nimel okupeerida osa Gruusiast.

VANA INIMESENA ei tea ma, kas näen seesuguse poliitika tulemusi. Küll aga olen sunnitud juba praegu pealt nägema, kuidas suurriik Venemaa loob seadust, mille kaudu ähvardab oma mõjusfääris natsismi ilminguid välja juurima hakata.

Milliseks kujuneb lääneriikide, meie liitlaste reaktsioon nüüd? Kas juletakse kasutusele võtta sirgjoonelisem käitumine?

Või juhtub jälle nii nagu Teise maailmasõja algul Suur­britannia ja USA juhtide ühisdeklaratsiooni ehk Atlandi hartaga, milles lubati pärast sõda kõik riigipiirid Euroopas varasemal kujul taastada? Või nagu Suurbritannia peaministri Winston Churchilli Ameerika Hääle vahendusel Baltikumi metsavendadele läkitatud üleskutsega abi saabumiseni vastu pidada? Kummastki neist ei peetud kinni.