Roy Strider: ökoriik muudaks meid õnnelikuks

Silla kahe eripalgelise valdkonna vahele loob Roy Strider, kes peab loengu nii ühel kui teisel teemal. Foto: Elmo Riig / Sakala

Aktivisti ja ühiskonnategelase Roy Strideri (kodanikunimega Raul Sillaste) hinnangul võiks püüdlemine säästlikuma keskkonna poole olla Eesti järgmine suur idee.

Põlvamaal Ahja vallas Mustakurmu külas elav Strider on idee elluviimist alustanud oma kodukandis, lootes, et Ahja vallast saab mahepiirkond. Palju maailmas rännanud mees on Eestis tuntust kogunud ka Tiibeti ja teiste väikerahvaste õiguste eest võitlejana. Läinud nädalal esines ta kultuuriakadeemias.

Roy Strider, ütlesite oma mõtiskluses, et Eesti riigil ei ole enam toimivat ideed ja just see on peamine põhjus, miks inimesed riigist lahkuvad. Kas usute tõesti, et ökoriigi idee võiks midagi muuta?

Usun küll. Meie poliitikute põhiline aur on läinud lõimumisele NATO, Euroopa Liidu ja euroga, paraku sellest ei piisa. Viimane aeg on usk ja idee üles otsida. Ilma nendeta ei ole oma riigil mõtet.

Minu meelest on Eesti idee meie keskel. Oma asustustiheduse, väikese rahvaarvu, üsna puutumatute rabade ja metsamassiivide ning kultuurilise identiteediga on meie võimalus looduse, elukeskkonna ja toodete puhtuse eeskujuna Eestimaa ökoriik. Seal peaks olema keelustatud põllumajandusmürgid, kanged kunstlikud väetised, mürgine kodukeemia, kilekotid, plasttaara ja tossavad autod. Näiteks pesuvalgendi tuleks pesumasinates asendada söögisooda või sidrunhappega.

Inimesed peaksid muutma tarbimisharjumusi, nad võiksid rohkem soetada endale aiamaad, et ise puhast köögivilja kasvatada. Riiklikul tasandil tuleks mõelda võimalikult rohelistele lahendustele. Näiteks elektriautode suhtes olen üsna skeptiline — lahendused, mis esmapilgul tunduvad rohelised, ei pruugi seda kokkuvõttes olla. Mina julgustaksin olemasolevaid autosid gaasküttel hübriidideks ümber ehitama ja vajalike tanklate võrku suurendama.

Tõite oma kõnes eeskujuks Aasia väikeriigi Bhutani. Miks?

Bhutan on Eestist õige pisut väiksem budistlik kuningriik Hiina ja India vahel Himaa­lajas. 1972. aastal otsustas see maa hakata oma edukust sisemajanduse kogutoodangu asemel mõõtma rahvusliku õnne kogutoodangus. Bhutanis elab lumeleopard ning Himaalaja mägedest laskuvad sinna väga puhtad jõed.

Mullu suvel kuulutas Bhutan, et läheb riigina üle täielikult orgaanilisele põllumajandusele. ««Kasvatatud Bhutanis» peab saama mahetoidu sünonüümiks,» kuulutas peaminister Jigmi Y. Thinley. Usun, et see on väga kaval plaan, sest riigi eksport nüüd kasvab.

See kõik kõlab hästi, aga kuidas mõjutada tootjaid?

Iga toode, organisatsioon ja suurem kooslus vajab kaubamärki, mille järgi tarbijad selle teiste hulgast leiavad. Tänapäeval on ohtralt sisutühje kaubamärke, mille loomiseks on kasutatud naeruväärselt palju raha.

Tihti need kaubamärgid siiski toimivad, sest inimesed ei osta niivõrd toodet, kuivõrd kontseptsiooni ehk mulli, millega seda toodet müüakse. Kui Eesti riik kuulutaks ennast sada protsenti orgaaniliseks, mahedaks, siis see laieneks kõigile siit pärit toodetele ning kaubamärgiga kaasneks sisu.

Tänapäeva maailmas on puhas kaup väga hinnas, sest see muutub järjest haruldasemaks. Kui kõigi «Made in Estonia» kirja kandvate toodetega kaasneks legend, mis kinnitab pärinemist väga puhtast keskkonnast, muutuksid need võimsateks ekspordiartikliteks.

Paraku liigume hoopis vastassuunas. Lääne korporatsioonid ostavad Eestis maad kokku ja põllumajandus muutub järjest intensiivsemaks, aina rohkem kasutatakse suurte saakide ja kasumite nimel taimemürke ja väetisi. Kuidas seda muuta?

Küsimus on selles, kas põllumeestel on kasulikum toota intensiivselt või mahedalt. Kui leiame üheskoos võimalused väärtustada mahetootmist, kasvab mahetootmine. Kui me ei pööra sellele tähelepanu ja laseme asjadel minna omasoodu ehk kui peamine motivaator on kasuahnus, ei vabane me mürkidega jahmerdavast intensiivsest põllumajandusest iialgi.

Aga ikkagi, millised hoovad paneksid suurtalunikke oma tegutsemist muutma?

Dotatsioonisüsteemi muutmine, mahepõllumajanduse soodustamine ja avalik üldine hukkamõist mürkiderohke tootmise suhtes. Tuleb suurendada nii tarbijate kui põllumeeste teadlikkust. Sageli pole põllumehed kursis, mida taimekaitsemürgid tegelikult teevad.

Hulgimüüjad väidavad tihti, et kemikaalid on kahjutud. Peatasin läinud suvel oma kodu lähedal põldu mürgitava traktoristi, kes teatas, et ta võib Roundupi-nimelist mürki juua, sest see on nii ohutu. Tegelikult on see looduskeskkonnale väga ohtlik.

Inimeste teadlikkus on tihti äärmiselt vähene. Arvatakse, et nõukogude ajal tehti kohutavaid asju ning nüüd on kõik väga ohutu. Tegelikult on paljud tänapäeva taimekaitsevahendid märksa ohtlikumad ja mürgisemad kui need, mida kasutati Nõukogude okupatsiooni ajal.

Rahalised käärid mürkideta ja ökoloogiliselt puhta tootmise vahel on vist ikka liiga suured.

Ma ei arva nii. Lääne-Euroopas on paljud tarbijad asunud eelistama mahetoitu. Hiljuti käis mul külas sõber Austriast. Ta oli vapustatud, kui märkas, et Eesti poelettidel oli mahedalt kasvatatud juurviljade valik peaaegu olematu ning küsis, mida inimesed siin üldse söövad või ostavad.

Kui ka Eesti tarbijad hakkavad nõudma mahedalt kasvatatud toitu, asuvad tootjad seda rohkem pakkuma ja teenivad edaspidi mahetoodangult suuremat kasumit. Kui riik ja teised toetussüsteemid sellele omakorda kaasa aitavad, siis ühel hetkel on kasumlikum kasvatada toitu mahedalt. Kasvatama peab toitu, aga mitte saaki!

Muuseas, on palju kultuure, mida Eestis ei ole sugugi mõistlik kasvatada, sest need vajavad palju mürgitamist, aga mille kasvatamist sellest hoolimata populariseeritakse. Üks selline on suviraps. Talirapsi ei ole vaja nii palju mürgitada.

Eesti looduses leidub juba muinasajast väärtuslikke taimi, kuid paraku oleme nende toiduks kasvatamise väliskultuuride mõju tõttu lõpetanud. Samuti on alahinnatud väga suure toiteväärtusega maapirn, mis sarnaneb kartuliga ning kasvades vohab nagu džungel. Teda ei pea isegi sügisel maast üles võtma — kui ta kinni katta, saab maa seest mugulaid kevadeni võtta. Sõin hiljuti Viljandis Rohelise maja kohvikus maapirni püreesuppi ja väga maitsev oli.

Kui palju see supp maksis?

Ei mäleta, ehk kaks eurot. (Tegelikult kolm eurot — toimetus.) Maapirn ise ei maksa midagi — igaüks saab seda oma aias hõlpsalt kasvatada. Tema lehtedest saab valmistada maistvaid taimseid šnitsleid. Samasuguseid kultuure, mis kasvavad otsekui umbrohi ning on suure toiteväärtusega, on veel.

Oleme võtnud suure hooga üle selle, mille mõisnikud Saksamaalt kaasa tõid, ega kasuta ära enamikku toiduks sobilikke taimi. Selle asemel kasvatame kultuurtaimi, mis meie kliimas ilma manipulatsiooni või kaasaaitamiseta eriti hästi ei kasva.

Kui ökoinimene teie olete?

Ma ei ole hull fanaatik. Kasutan siiski võimalikult naturaalseid tooteid, kasvatan võimalikult palju köögivilja ise ning vee saan oma kaevust. Üritan säästa elektrit, autoga sõidan võimalikult vähe. Kodu lähistel liigun jalgsi, jalgratta ja viimasel ajal ka hobusega. Metsas liikudes korjan ikka üles kilekotte, plastnõusid ja plekkpurke.

Olen seda meelt, et klassikaline heaoluühiskond ei pruugi olla parim siht, mille poole püüelda. See kipub tihti tähendama ka seda, et lõpetatakse mõtlemine ja edasirühkimine.

Minu meelest on parem osalusühiskond, kus inimesed on oma elu juhtides aktiivsed ja rohelise mõtteviisiga. Sellises ühiskonnas ei muututa liiga mugavaks ja mõttelaisaks. Nii näiteks ei pruugi ahjukütmine olla tüütu kohustus, vaid meeldiv tegevus.

Ütlesite, et tahate esmalt muuta oma koduküla Mustakurmu mahedaks.

Jah, olen sellest pikalt rääkinud. Selle nimel oleme pidanud külakoosolekuid, kus on esinenud teadlased ja kuhu plaanime kutsuda ka suurpõllumehi. Tundub, et selgitustöö tulemusena jääb kahtlejaid vähemaks.

Mitu külaelanikku on teadvustanud seoseid vähktõve ja kemikaalide kasutamise vahel ning asunud ökoloogilist eluviisi toetama. Tõsi, olulised muutused Mustakurmus ja Eestis tervikuna ei toimu väga kiiresti. Tuleb rääkida, kirjutada, selgitada ja inimeste teadlikkust suurendada. Küsimus on kriitilises massis.

Loodan, et saabub aeg, mil neid inimesi, kes eelistavad mahetoitu ja ökoloogilist elu, on rohkem nendest, kes seda ei soovi. Usun, et ühel päeval liigub ökoloogilise riigi eest veerev lumepall nii kiiresti, et seda pole enam võimalik peatada.