Rahvakogu ettepanekuid sirvides

Olav Renno Foto: Elmo Riig / Sakala

MÄRGID NÄITASID mullu sügisel, et eestlaste kannatus kipub katkema ja poliitilised kired üle serva kobrutama. Nädal pärast 17 tippaktivisti allkirjastatud «Harta 12» avaldamist, 21. novembril, kutsus president Toomas Hendrik Ilves Kadri­oru jääkeldrisse kokku Eesti koostöö kogu laiendatud koosoleku. Seejärel kavandati peaaegu pool aastat kestev üldrahvalik aktsioon, et koguda, süstematiseerida ja läbi arutada niinimetatud rahvakogu ettepanekud ning esitada need riigikogule ja vormistada seal seaduseelnõudeks.

Kogu jaanuari kestis ettepanekute sadu rahvakogu veebiportaalile. Sinna laekus kokku peaaegu 2000 ettepanekut, mis jagunesid kuue rubriigi vahel: rahastamine (282 ettepanekut), erakonnad (130), valimised (630), kaasatus (220), sundpolitiseerimine (80) ja varia (644). Paljudes kirjades oli mitu seadusemuudatuse taotlust, väike osa sisaldas aga lihtsalt mõtisklusi, nii et asjalike ettepanekute hulka pole esialgu võimalik öelda.

Paljud ettepanekud langevad sisult ühte, seetõttu seisab töörühmadel märtsis ees tihe sõelumine, et jõuda aprillis olulisemad neist riigikogule esitamiseks sõnastada. Tõenäoselt sugeneb laekunud materjalidest mõnikümmend seaduseelnõu projekti.

SIINKOHAL SIRVIN kõige aktuaalsema ja valusamana näivat rubriiki — ettepanekuid valimistulemuste käitlemise korra kohta. Enamikust nendest aimub mure meie demokraatia süveneva kaaperdamise pärast, selle pärast, et rahva võim kipub teisenduma paari partei tahtmiste ja huvide realiseerimiseks.

Esikohal on soovid muuta valimissüsteem otsesemaks ja läbipaistvamaks — selliseks, et ringkondadest läheksid riigikogusse enam hääli saanud kandidaadid. Niisiis ei peaks ringkonnas üle lihtkvoodi suuruse kogutud hääli enam edasi kantama samade erakondade vähem edukatele kandidaatidele, vaid riigikokku lähetataks enam hääli saanud isikud, hoolimata nende parteilisest kuuluvusest.

Kategooriliselt tõrjutakse kompensatsioonimandaate, mis kujunevad ringkondades nii-öelda vabaks jäänud (mandaatidesse mahtumata) häälte menetlemisel paljudele arusaamatu d’Hondti jagajate meetodil. Need langevad parteikontorites aegsasti koostatud nimekirjades olijatele nende järjestuse alusel, kuid seda juhul, kui kandidaat on kogunud vähemalt kümme protsenti lihtmandaadiks vajalikke hääli.

Nii selle kui ka eelmise meetme rakendamine muudaks meie valimissüsteemi märksa demokraatlikumaks ja vähendaks klikivalitsuse kujunemise ohte.

RINGKONDADE ARVU kohta leiame mitmesuguseid mõtteid, alates terve riigi suurusest ringkonnast ja ühtsest valimisnimekirjast kuni riigi jaotamisest 101 ringkonnaks. Esimesel juhul osutuksid valituks 101 enam hääli saanud kandidaati, teisel juhul aga läheks igast ringkonnast riigikokku kõige rohkem hääli kogunu. Häälte rohkuselt järgmised isikud saaksid vajaduse korral asendusliikmeteks. Seni on need määratud erakonna üleriigilise nimekirja alusel.

Riigikogu liikmete arvuks pakutakse 51, 61 või 81, põhjendades seda kulude kokkuhoiu ja sellega, et enamik seadusi on juba tehtud. Mõni soovitab Eestilegi kahekojalist parlamenti.

Omavalitsuste valimisel soovitatakse vallavanem/linnapea otse valida ja omavalitsuste ametnikel mitte kandideerida. Ka riigikogu esimeest soovitakse otse valida.

Eriti palju on ettepanekuid vabariigi presidendi otsevalimise kohta. Mäletatavasti on sellest rääkinud kõik kolm meie viimatist riigipead. See aga nõuaks ju põhiseaduse muutmist parlamendi kahe järjestikuse koosseisu osalusel.

Suurt vastuseisu leiab «häälemagnetite-peibutuspartide» praktika. Soovitatakse keelata kõrgema kogu liikmete kandideerimine alumise astme valimistel: europarlamendi liikmetel riigikogu ja riigikogu omadel omavalitsuste valimistel.

Pannakse ette, et valituks osutumise järel peaks kandideerinu asuma tööle selles kogus ja lahkuma endiselt positsioonilt. Saadud mandaadist loobumise korral tuleks tühistada saadud hääled ja need erakonna või valimisliidu häältesummast maha arvata. Erakonnast/valimisliidust lahkunud liige peaks oma rollist loobuma, kui ta pole just valitud nii-öelda isikumandaadiga.

VALIMISREKLAAMI piiramiseks on tehtud hulk ettepanekuid nii kulutuste kui vormi suhtes. Soovitatakse loobuda suuremõõtmelistest plakatitest ja kasutada hoopis tutvustusvoldikuid, nii erakondade taotluste ja sihtide kui kandidaatide tutvustamiseks. Nõutakse, et valimisreklaam oleks keelatud ka eelvalimiste perioodil, mitte üksnes valimiste põhipäeval.

Kõigisse ettepanekutesse laste arvu järgi lisahäälte andmise, valimisea alandamise, kandideerimisvanuse tõstmise ja kandidaatide haridustaseme nõude kohta on «poolt/vastu» tulbas suhtutud negatiivselt.

Soovi, et riigikogu valida või kohalikku volikokku kandideerida saaksid ka mittekodanikud, on väljendatud vaid venekeelsetes ettepanekutes. Lausa tigedad ollakse selle peale, et riigikogulased kuuluvad riigifirmade nõukogudesse.

HULK ETTEPANEKUID on valimiskünnise alandamise kohta praeguselt viielt protsendilt kolmele protsendile. Peamise põhjendusena nimetatakse demokraatia suurendamist. Riigikogu valimiskautsjonit soovitatakse vähendada, et ka riikliku toetuseta ja seetõttu vaesemad erakonnad saaksid valimistel välja tulla rohkemate kandidaatidega.

Muidugi tahetakse, et kõigil valimistel jätkuks avatud nimekirjade süsteem. Naisliikmete osaluse suurendamiseks kõigis kogudes pannakse ette nimekirjade järjestamist vaheldumisi mees-naine-mees-naine või proportsionaalsust kuni 50 protsendini.

Poolehoidu on pälvinud ettepanek leida moodus saadiku tagasikutsumiseks. Tahetakse ka vastuhäälte andmise võimalust. Soovitakse, et riigikogulastel oleksid oma ringkonnas kindlad kõnetunnid. Esitatakse argumente e-valimise, aga ka eelvalimise vastu, kuid see vastuseis ei näi kuigivõrd kandev olevat. Püütakse põhjendada, miks saadikud tohiksid osaleda järjest vaid kuni kahes-kolmes koosseisus.

TEGELIKULT JÄÄB kõigi rahvakogu ja selle tööd koordineeriva Eesti koostöö kogu väljavalitavate ning riigikogule esitatavate seadusemuudatuste ettepanekute realiseerimine meie parlamendi ja eelkõige koalitsiooniparteide otsustada. Osa kardinaalsemaid ettepanekuid, sealhulgas presidendi valimine rahva poolt, vajaksid koguni põhiseaduse muutmist.

Igatahes jäävad eeldatavalt maikuul riigikogusse jõudvad paberid sügisest istungjärku ootama ning oktoobris asetleidvaid valla- ja linnavolikogude valimisi ei mõjuta need üldse. Esimesi seadusemuudatusi ja -parandusi võime oodata alles järgmisel, 2014. aastal. Kui sedagi, sest meie rohkem kui 20 aasta vanune põhiseadus ju käigusolevat rahvaalgatust ette ei näe ja kellelegi kohustuslikuks ei pea.

Vox populi, vox Dei?