Jäljed püsivad lumel kevadeni

Sel pühapäeval viib suusamatk Holstre-Polli. Raja Viljandi-poolse osa kuni vana pigibaasini valmistab ette Raivo Reinok, teise poole Holstre-Polli rajameister. Foto: Elmo Riig / Sakala

Rajatraktori diiselmootor võtab podinal tuurid üles. Tänu elektrilisele eelsoojendusele, mida saab öösiti kasutada, käivitub masin hõlpsasti iga ilmaga.

Nõksatades liigub traktor paigast ja roomab Viljandi vetelpäästehoone seina äärest terviserajale. Seni õhus rippunud frees ja jäljepress vajuvad sujuvalt lumele. Rajameister Raivo Reinok alustab tööd enamasti hommikul kella kaheksa paiku: sel ajal on jalutajaid veel hõredalt.

Suurem osa traktori juhtimisest on koondatud roolile, kuid nuppe jätkub ka armatuurlauale ja keskkonsoolile. Elektroonikast tulvil kabiinist saab juht tööriistu tõsta ja langetada ning hüdraulikaga jäljetõmbajale või freesile survet lisada ja vähendada.

Seadmete tõusmist ja langemist jälgib Reinok suurtest tahavaatepeeglitest. Ehkki sealt paistab kõik kenasti kätte, heidab mees tihti pilgu üle parema õla ja veendub ka aknast vaadates, et masin töötab tema soovi järgi.

Rada nii suusatajatele

kui lennukitele

Selleks et suusarada traktoriga sisse lükata, peab lund olema vähemalt kümme-viisteist sentimeetrit. Kui seda on vähem, tehakse tööd saaniga, mille taga on klassikajälje tarvis lohisti.

Kokkupressitud lumekiht muutub kolme tunni pärast tugevaks pinnakatteks, mida kasutavad peale suusatajate meelsasti ka jalutajad. Et terviseraja Männimäe-poolses osas liigub inimesi palju, vajab sealne lõik päris sagedasti uuendamist. Järvetagune rada püsib hea ilmaga kauem korras.

Lumesajuga pole mõtet suusarada tegema minna, uus jälg tõmmatakse sisse ikka alles siis, kui sadu on järele jäänud.

Männimäel hoiab Raivo Reinok korras ka Jakobsoni kooli õpilaste kahekilomeetrist suusarada. Traktor pressib lumme korraga neljameetrise triibulise tee, mille ühes ääres on klassikajälg. Kummasse serva see teha, saab meiser valida salongist paari klahvivajutusega.

Lisaks freesile ja jäljepressile on masina küljes rippuvate mehhanismide hulgas kollased lisatiivad, mis lumele lastuna annavad rajale veel peaaegu nelikümmed sentimeetrit laiust juurde.

Maantee ületamiseks kergitab Reinok lund pressivad seadmed üles ja tõmbab sahaga kõrget valli paar korda enda poole. Nüüd tuleb veel liikluses sobiv hetk ära oodata ning lintide klõbinal suundub masin järgmisele valevale väljale.

Sinised ja punased paberlipud tähistavad pühapäevase matka teekonda. See rada näib heas korras olevat.

Traktor võtab sihi Pärile. Lisaks suusarajale kasutatakse seda mujalgi, kus vaja kohev pinnakate tihedaks vajutada. Päri lennuväljal valmistutakse vabariigi aastapäeva külaliste vastuvõtuks ning rajameistril on palutud õhusõidukite maan­dumisrada ja parkla heaks kõvaks lumeteeks pressida.

Paar päeva varem tegi traktor lennuväljale selle talve esimesed jäljed. Teisel pressimisel jälgib meister, et kogu neljakümne meetri laiune rada saaks ühtlaselt tugev. Pilves ilm ja ühtlane valge lumevaip muudavad ülesande raskemaks, sest üsna võimatu näib läbi kabiiniakna eristada, kus on lund pressitud ainult üks kord ja kus juba kaks korda.

Silmad aga harjuvad ning tund aega hiljem on seitsmesaja meetri pikkune maandumisrada lennukite saabumiseks valmis.

Kui ei saa traktoriga,

saab saaniga

Tuldud teed tagasi sõites räägib Raivo Reinok, et kohti, kuhu suusarada saab teha, jääb järjest vähemaks. Mõni maaomanik ei taha talvel oma põllul suusatajaid näha, mitmel pool on aasta ringi piire ümber. On juhtunud sedagi, et maaomanik sõidab džiibiga raja risti-rästi segamini.

Konarliku aluspõhja tõttu ei ole mõtet suusajälge sisse ajada põllule, mida on sügisel küntud. Rada rikuvad ka muttide aetud mullakuhilad. Võsa muudab kitsamad kohad aastatega suisa läbipääsmatuks. Näiteks üks matkarada, vana raudteetamm, jääb aasta-aastalt aina kitsamaks. Sinna rajatraktoriga ei mahugi.

Kohtades, kuhu traktoriga ligi ei pääse, ajab Reinok raja sisse saaniga. Saanisõit on aga hoopis midagi muud kui soojas traktorikabiinis rooli keerata. Selleks puhuks on rajameistri varustuses ilmastikukindlad rõivad, kiiver ja näokaitse. Saani võtab ta kaasa ka sae ja kirve, juhuks kui peab mõnd rajale ulatuvat oksa kärpima või teele murdunud puu ära koristama.

Saani eelis on, et sellega pääseb kitsamatesse kohtadesse, kuid Reinok tunnistab, et traktoriga tehtud suusarada on siiski tugevam ja suusatajale mõnusam.

Lumetee peab olema turvaline

Tagasi terviserajale jõudnud, jätkab Raivo Reinok suusajälje värskendamist kohast, kus see töö enne lennuväljale pööramist katkes. Maanteega kõrvuti kulgeval lõigul on lumi veidi määrdunud moega ja soolasegune. See on seal aga märgatavalt paksem kui mujal, sest sahates lendab lund sõiduteelt kõrge kaarega terviserajale.

Jäljetõmbaja töö sügavust sätib meister lumeolude järgi. Jäisele pinnale tuleb jälge tugevamalt tõmmata, pehmemale õrnemalt.

Et rajal sõidetakse mõlemas suunas, tõstab meister kurvilistel langustel poole nõlva peal jäljepressi üles, et kaks suusatajat ühes rajas sõites teineteisele vastu tulles viga ei saaks.

Kuuskedelt kukub rajale oksaprahti. Frees purustab selle ja segab lumega. Nõnda libisevad suusad hästi ka puude all.

Raivo Reinok on seda tööd teinud ajast, mil 1994. aastal Viljandisse spordikeskus loodi. Esialgu ainult saaniga ning hiljem ka traktoriroolis. Suu­salume saabumise järel kulub rajapõhja ettevalmistamiseks pikki päevi, hilisem hooldus läheb kiiremini.

Reinok nendib, et ehkki traktor sõidab aeglaselt ja midagi ootamatut niiviisi liikudes ette pole tulnud, püsib mõte kogu aeg rajal, sest töö nõuab tähelepanelikkust ja hoolikust.

Kui Valuoja oru raja hooldusringil oli suusataja Reinokilt küsinud, keda nii toreda sportimisvõimaluse eest tänama peaks, lausunud too, et tema teeb oma tööd ja tänada tuleb spordisõbralikku linna, kes peab häid suusaradu oluliseks.

Raivo Reinok ise enda hooldatavatel radadel ei sõida. Ta tunnistab, et murdmaasuusad pani ta viimati alla mitukümmend aastat tagasi, kooliajal. Tema süda kuulub mäesuusatamisele. Just Reinoki eestvedamisel sai aastaid tagasi ka Närska mäe järsult nõlvalt laskumist harjutada.

Mets ja lumi on ilusad. Silma rõõmustavad ka üsna sageli lagendikule ilmuvad metskitsed. Et talv kestab kõigest mõne kuu, ei jõua rajameistri töö rutiinseks muutuda.