Riigikogulane Tõnis Kõiv tunnistas, et tema koostatud 40-leheküljeline raport sai suuresti alguse Viljandi murest. Nimelt kurdavad viljandlased sageli, et linnas levib hirmus hais, mis tuleb reoveepuhastist.
Veevärk otsib uut kohta
28. veebruar 2013, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandi Veevärk püüdis eelmisel aastal probleemi ajutiselt lahendada uudse haisuleevendiga. See pihustab iga tund reoveepuhasti kohale inimesele ohutut kemikaali, mis peaks halva lõhna neutraliseerima. Veevärgi juhi Toomas Porro sõnul on tegemist ajutise lahendusega, mille efektiivsuse kohta pole andmeid.
Tõnis Kõiv tunnustas Veevärki sellise lahenduse eest, kuid leidis, et see ei tohiks mingil juhul jääda püsivaks.
Suur mure on Veevärgil ka järelejääva settega. Seda tekib aastas ligi 4000 tonni ning laoplatsile on seda aastatega kuhjatud juba ligi 25 000 tonni. Et Viljandi lähedal töötab Baltikumi suurim sigala, ei taha kohalikud põllumehed kuuldagi, et peamiselt inimeste fekaalidest järelejäänud kompost nende põldudele küntaks. «Põllumehed eelistavad kvaliteetset seasõnnikut,» nentis Porro.
Lähemas tulevikus soovib Viljandi Veevärk leida linnast kaugemale tühja krundi, kus reoveepuhastist väljavõetud setet kuivatada. Sellisel juhul ei leviks hais enam linna. Sinna juurde sooviks Veevärk leida maad, kus alustada kas energiavõsa või õlitaimede tootmist ning kasutada komposti väetisena.