Haisuraport Viljandile kiiret leevendust ei paku

Viljandi reoveepuhastist välja võetud tahkel kraamil lastakse veepuhastusjaama kõrval nõrguda, seda segatakse korduvalt, lisatakse põhku ning valminud kompost viiakse suurele platsile. Foto: Elmo Riig / Sakala

Eesti reoveepuhastitest tuleva haisu vastu sõdiv riigikogu liige Tõnis Kõiv kirjutas põhjaliku raporti, millest Viljandi Veevärgi juht loeb välja, et riigil pole võimalik Viljandit lähemal ajal aidata.

«Saan sellest aru, et lähiajal midagi ei muutu, sest riigil raha ei ole ja Veevärgil samuti mitte,» nentis aktsiaseltsi Viljandi Veevärk juhatuse esimees Toomas Porro.

Mullu juunis otsustas Järvamaalt pärit riigikogu liige Tõnis Kõiv hakata uurima, kuidas on võimalik võidelda Eesti reoveepuhastitest tuleva haisuga ning mida ette võtta tahke kraamiga, mis reoveepuhastitest üle jääb. Reformierakondlasest saadikule anti aunimetuseks elukvaliteeti vähendava keskkonnahäiringu raportöör ning veebruari algul valmiski tal raport, kuidas haisu ja fekaalidest saadud reoveesettega toime tulla.

Hea idee, aga kallis

Tõnis Kõiv teeb oma raportis ettepaneku, et Eestis tuleks kindlate vahemaade järel rajada metaanitankidega reoveepuhastid ning hakata fekaalidest väetist tootma. Paraku on metaanitankid nii kallid, et nende ehitamiseks pole riigil ja vee-ettevõtjatel raha. Puhastist saadud väetist võib nii Kõivu kui Porro hinnangul võrrelda hobuselihaga: tarvitada kõlbab, ent võib kasutajas tekitada vastikustunnet.

Raportis leiduva keskkonnauuringute keskuse visiooni kohaselt tuleks Eestisse rajada 15 metaanitanki. Viljandimaal tuleks pärast tanki ehitamist hakata linna vedama kogu maakonna reoveepuhastite sisu, et sellest siin biometaani ja väetist toota. See tähendab, et Viljandi peaks tanki ehitamiseks ja töölepanekuks leidma miljoneid eurosid ning maakonna väiksemates keskustes tuleks hakata raha kulutama veepuhastite sisu teisaldamisele.

Tõnis Kõiv ei varjagi, et kuni neli miljonit eurot maksva metaanitanki ehitamine kergitab suure tõenäosusega vee hinda. «Vastutustundetu oleks muud väita,» tunnistas ta. «Aga kui tahame midagi paremaks teha, tuleb ka maksta.»

Samas arvas Kõiv, et uuendustega kaasnevate kulude järel peaks vee-ettevõttele lisanduma tulusid, sest saaks hakata müüma autokütuseks sobivat biometaani ja põlluväetist.

Võimalike uute tulude kohta ei osanud Toomas Porro midagi arvata. Küll aga avaldas ta kahtlust, kas 15 metaanitanki Eesti kohta on ikka mõistlik lahendus. Kõnelustest Saksamaa kolleegidega on ta teada saanud, et kui metaanitank on ehitatud vähem kui 100 000 inimese kohta, on see majanduslikult ebaotstarbekas.

«Ka Saksamaal veetakse väiksemates piirkondades järelejäänud sete otse põllule ning hais on reoveepuhasti ümber paratamatu nähtus,» lisas ta. «Me ei saa kalli investeeringu ja süsteemi käigushoidmisele minevate kulutustega panna oma lastele meeletut koormust.»

Karmid seadused ja riigi abi

Ka Tõnis Kõiv tunnistas, et süsteemi tööshoidmine nõuab tõenäoliselt senisest rohkem kulutusi. Praegu on sellised metaanitankid Tallinnas ja Narvas, kuid need ei tööta sel moel, nagu peaksid. «Probleem on madala kvalifikatsiooniga tööjõus,» teadis ta. «Tegemist on üsna räpase tööga, aga see eeldab väga laialdasi teadmisi. Vajalike inimeste palkamine nõuab aga tunduvalt rohkem raha.»

Toomas Porro oli sellise arvamusega päri, kuid nentis, et lisaraha tuleks võtta jällegi klientidelt suuremate veearvetega.

Tõnis Kõivu meelest oleks kogu probleemi lahenduseks riigi abi, ranged nõuded ning nendest kinnipidamise jälgimine. Ka Kõiv on nõus, et ükski vee-ettevõtja ei suuda Eestis üksi metaanitanke ehitada ja selleks on vaja riigi rahalist panust. Riik võiks vajaliku raha saada euroabina.

Samuti saaks riik oma panuse anda karmimate seaduste kehtestamise ja kontrollimisega. «See peab olema riigi sihikindel poliitika, et saavutada seatud eesmärk,» lisas ta.