Kahe tunniga läbi rahutu aastasaja

Aarne Üksküla (vasakul) juhendav Hardi Volmer on ühendanud varajase tummfilmi groteski ja kino kuldaja melodraama ning eepika ja komöödia. Foto: Andres Haabu / Postimees

Režissöör Hardi Volmerit võib südamest õnnitleda. Vaata, kuidas tahad, aga tema värske linateos, ajalooline armastuslugu «Elavad pildid» on täiuslik film.

Saab nutta ja naerda, on kannatust ja muret, lootust ja armastust, kummardus tehakse nii filmikunstile kui meile kõigile. Filmi peategelased on baltisaksa paruni kirglik tütar Helmi ning teda vaikselt, kuid järjekindlalt armastav kinomehaanik Julius. Tegevus käib ühes Tallinna vanalinna majas, mis muutub ja kohaneb sedamööda, mida vahel rahutu, vahel õnnelik XX sajand endaga kaasa toob.

Hardi Volmer, teie mängufilmid on kõik ajalooga seotud. Millega on see teid ära võlunud?

Ajalooga on teadupärast niisugune lugu, et ühest otsast on sellega seotud kuidagi kahtlase väärtusega rõõm, aga teisest otsast pakub ta mängulusti. Üle õla vaadates paistab minevik igale inimesele isemoodi. See sõltub ka sellest, kuidas ja kes on seda ajalugu kirjutanud. Mida kaugemale minna, seda hämaramaks kisub.

See annab võimaluse rohkem fantaseerida, toppida inimesi kummalistesse olukordadesse, mis on väljast peale surutud. Meie kaasajas sorimiseks lähekski vaja ajalist distantsi, et see paistaks kõrgema mätta otsast. Kui sa siin poris püherdad, ei näe teinekord oma ninaotsast kaugemale ega suuda üldistusi teha.

Ajaloo puhul on ka see hea asi, et võid kasutada mitut allikat, elades vaba mehena vabal maal. (Naerab.) Kui on siiras huvi, annab allikate najal enesele tekitada isegi tõelähedase pildi. See puudutab muidugi lähiajalugu, nii paarsada aastat tahapoole.

Hiljuti lahvatas suur meelepaha meie muinasaja ja vaprate vellede vabadusvõitluse asjus. See on hea näide, kuidas aegade hämarusest meieni jõudnud ajalooseigad võivad olla äärmiselt katkendlikud ja hatused.

Kui me seda filmi kirjutasime, kasutasime mõttetera, et meie XX sajandi ajalugu oli katkestuste ajalugu. Meie film proovibki seda interruptus’t edasi anda.

Me ei saa kunagi teada, mis Jüriöö ülestõusu ajal tegelikult juhtus või juhtumata jäi, mis aga puutub «Elavatesse piltidesse», siis vaatavad eestlased seda kui oma perekonna või suguvõsa reaalset lugu.

Ma loodan küll. Väga suuresti on kasutatud siit-sealt inimeste suust kuuldud noppeid.

Mul tekkis mingil hetkel tunne, et ega seda fiktsiooni seal väga palju olegi.

Ühtki niisugust isikut pole küll kunagi olnud, aga kõik on konstrueeritud olemasoleva info põhjal. Üks on kindel: selliseid pööraseid seiku, nagu elu pakub, ei suuda keegi välja mõelda. Selle peale on targad mehed ammu tulnud.

Ma Tallinna küll väga hästi ei tunne, aga seda maja vist ka päriselt olemas pole.

Ta on, jah, mitmest hoonest kokku pandud. Tänavapoolne külg on üldse 3D-s tekitatud: Tallinna maju on pildistatud ja nendest siis üks fassaad kokku pandud. Merepoolne fassaad eksisteerib tõesti, nii et mere poolt on see maja oma pööninguga justkui olemas.

Vastasmaja on ka olemas ja see tänavanurk samuti. See on Sulevimäe ots, kuhu on tegelikult ehitatud natuke historitsistlikus stiilis täiesti uus maja.

Vaatasin filmi üsna hiljuti ning sügavad emotsioonid pole veel lahtuda jõudnud. Kui aga emotsionaalse külje taha piiluda, siis tehniliselt on tegemist ju paganama keerulise ettevõtmisega.

Keeruline muidugi, meil pole ju normaalset võttepaviljonigi. See korter tuli üles ehitada ühte tühjalt seisvasse laoruumi. Et asi oleks saanud normaalselt töötada, oleks pidanud pidevalt tegevuses olema kaks kunstnike-dekoraatorite-rekvisiitorite rühma: samal ajal kui üks tegeleb ühe ajastuga, valmistab teine uut ajastut ette. Aga vahendeid ja raha ju pole. Need inimesed sooritasid iga päev võtteplatsil tsiviilkangelastegusid.

Näitlejate ansambel on võrratu! Küllap oli aga osalemine isegi neile keeruline.

Filmis on tõesti mõned üksikud stseenid, mida sai päev enne läbi proovida. Ülejäänud on kõik üks tulistamine. Teeme platsil koos kaamera liikumisega kolm proovi, siis kolm duublit otsa ja ongi purgis. Aga näitlejad on head ja andekad ning ma ei mäleta, et mingit probleemi oleks olnud.

Julius ütleb filmis välja suure tõe, et mis see elu muud ongi kui üks film.

Väga eluline mõte. Mõnel ei saagi valmis.

FILM

«Elavad pildid»

Stsenaristid Peep Pedmanson ja Hardi Volmer, režissöör Hardi Volmer, operaator-lavastaja Kristjan-Jaak Nuudi, helilooja Ardo Ran Varres.

Osades Ita Ever, Aarne Üksküla, Anu Lamp, Tõnu Oja, Sandra Üksküla-Uusberg, Priit Võigemast (pildil), Hendrik Toompere jr jr, Ain Mäeots, Marika Vaarik, Peeter Jakobi, Üllar Saaremäe.

Allikas: Exitfilm