1. märtsil võib riigikogu vastu võtta uue jahiseaduse. Eesti jahimeeste seltsi tegevjuhi Tõnis Kortsu meelest on see maaomanike poole kaldu ning jahimehed sellega nõus ei ole.
Küttimises võivad naasta mõisaajad
26. veebruar 2013, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõnis Korts, jahimehed on öelnud, et uus seadus kipub teenima väliskapitalil põhinevate suurmaaomanike huve? Kuidas seda kommenteerite?
Erametsaliidu algatatud aktsiooni tõttu kehtestasid paljud omanikud mullu 2. maist oma maadel jahipidamiskeelu, selle lõpuks märgiti aeg, kui on vastu võetud maaomanike huvidega arvestav jahiseadus.
Jahimehed pöördusid keskkonnaameti poole, saamaks teada, kes on keelajad. Leidsime, et 94 protsenti jahikeelu all olevast pinnast kuulus ettevõtetele. Neist kümmet suuremat firmat uurides selgus, et 70 protsenti nendest põhineb väliskapitalil.
Kas võib peljata, et jahipidamises tulevad tagasi mõisaajad?
Selline hirm on jahimeestel tõepoolest.
Väidetavalt jääb uue seaduse jõustumise järel metsa vähe ulukeid?
Niisugune kartus on samuti. Jahimehed pelgavad, et uue seaduse jõustumise järel saavad hea järjepidevus ja tugev ulukite populatsioon kahjustatud. Põrkuvad loodus ja inimesele kasumit tootev kultuurmaastik. Mõistagi ei sobi intensiivse põllumajandusega põldudele metssiga ja muud loomad. Tekib küsimus, kas viia nende arvukus miinimumini või üldse ära küttida.
Kui kusagil peetakse kodulinde vabalt, siis sinna ei sobi rebased, kes kanu söövad. Kalakasvanduses on nuhtluseks haigrud või saarmad. Kui looduse keskel luuakse kunstlik toidulaud, jõuavad sinna paratamatult metslinnud ja -loomad. Näiteks metsa keskele kartulipõldu tehes on selge, mis juhtub. Nõukogude ajal tembeldati kahjulikuks hunte, kotkaid ja kulle. Neid mürgitati ja hävitati. Nüüd liigitatakse taas osa ulukeid inimestele, ärile ja rahvamajandusele kahjulikuks. Inimesed peaksid metsloomade suhtes sallivamad olema.
Teisalt võiks jahimeeste vastutus olla see, et loomade arvukus optimaalsemast kõrgemale ei tõuseks, muidu on põllupidajate ja metsaomanike kahjud liiga suured. Jahimaa korralduskavaga on optimaalsed määrad välja arvutatud ja tõepoolest, metssiga on kohati väga arvukas.
Jahindusbioloogina arvan, et jahimajanduskavad tuleks taastada, neid peaks uuendama ja ajakohastama ning nende koostamises võiksid osaleda eri huvirühmad. Jahipidamine peaks olema suunatud tegevus, mida jälgivad teadlased. Äritootmise puhul võiks määrata piirkonnas väiksema ulukite määra, metsikuma looduse puhul võiks neid rohkem alles hoida.
Võiks luua erapooletu seaduse, mis poleks kaldu ei jahimeeste ega maaomanike poole. Selle järgi peaksid olema õigused ja kohustused nii omanikel kui jahimeestel. Seaduse loomise aluseks peaksid olema ulukiressursid ja teaduslikud kaalutused.
Ka Rootsis ja Soomes on jahiseadus maaomaniku poolel.
Rootsis ja Soomes on maaomanikel suur roll, aga seal on asjad pika ajaga oma kohale loksunud. On normaalne, et maaomaniku osa jahinduses järjest suureneb, aga ühiskondlikke muudatusi ei tohi teha liiga kiiresti. Üleminek peab olema pehmem.
Jahimehed pelgavad, et uue seaduse puhul tuleb neil hakata kandma suuri ulukite tekitatud kahjusid.
Jah, jahimehed ei ole nõus lahendusega, et tänase seaduseelnõu kohaselt katavad kahjusid vaid nemad. Ulukid on ju loodusressurss. Riigil on kohustus hoida seda ressurssi järgmistele põlvkondadele. Seetõttu ei ole õiglane, kui pelgalt jahimehed ulukikahjusid hüvitavad.
Vastutus võiks olla jagatud omaniku, jahimeste ja riigi vahel. Mõistlik oleks tekitada ulukikahjude hüvitamise reserv, kuhu maksaks riik ja jahimehed teeksid solidaarsusmakse. Sellest hüvitataks kahjusid ja seda võiks kasutada ka ennetustegevuseks.
On väidetud, et seaduse läbisurumiseks on maaomanikud kasutanud korruptiivseid elemente.
Sellest on ühiskonnas viimasel ajal palju räägitud, aga ma ei oska seda kommenteerida, sest mul pole selle kohta fakte.