Jaht ja veealune kalapüük pakuvad kuhjaga adrenaliini

Üks Rein Arvisto hobisid on jahisarvemäng. Koos Viljandi jahimeeste liidu jahisarveansambliga on ta käinud muu hulgas nii Tallinnas kui mujal Eestis jõulurahu välja kuulutamas.

FOTO: Marko Saarm / Sakala

«Tavaliselt on mu väimees Tartu suusamaratonil olnud 70.-80. koha kandis, aga tänavu vitsutas ta eelmisel õhtul minu juures kõhu metssealiha täis ja tõusis 39-ndaks,» lausub vana jahimees, Puiatus elav Rein Arvisto (71) sissejuhatuseks.

Õigemini saab ta sõna teisena, sest uksel tervitab meid ennast­unustava haukumisega tema vapper jahikaaslane, taks Tuks.

«Tuks, vait!» kurjustab peremees, lisades aga kohe, et tegelikult on Tuks kõigi külaliste suur sõber.

Õige pea ongi ta reporteri süles ja tunneb silitamisest mõnu. Rein Arvisto ütleb, et kui ta jahil pasunat puhub, laulab Tuks alati kaasa.

Põdurast poisist sai kütt

«Ma ei ole eriline lihakütt. Naudin loodust ja jahimeeste seltskonda. Jahimehed on füüsiliselt ja vaimselt tugevad — tuleb neil ju tihti taluda ekstreemseid olusid,» räägib Rein Arvisto, lisades, et lapsena oli ta ise väga haige ja väeti.

«Põdesin difteeriat ja sellest tekkis ränk südamekahjustus, mistõttu ma ei tohtinud joosta, palli mängida ega jalgrattaga sõita. Koolis olid kaaslased sellise nõrgukese suhtes julmad: narriti.»

Arstid poisile helget tulevikku ei ennustanud ning keelasid igasuguse füüsilise pingutamise. Hoolimata sellest asus ta vaikselt sporti tegema. Samuti hulkus ta palju üksipäini metsas ringi ning sattus koos vanaisaga juba 13-14-aastaselt jahile.

Vaikselt hakkas tervis paranema ning hädad ununesid.

«Kunagi öeldi mulle, et iga päev üle 40. eluaasta on mulle kingitus. Nüüd on neid kingitusi kogunenud päris suur hulk,» nendib Rein Arvisto rõõmsalt.

Elu on talle pakkunud palju vahvaid hetki. Ta kõneleb näiteks reinuvaderist, kes talle südame külge kasvas. «Too kalpsas kord talvel Puiatu lähedal põllul ringi. Istus siis suurele heinapallile ja hakkas mind klähvides hirmutama. Teesklesin, et kardangi, ja suusatasin eest ära. Tema jooksis järele ja kordas järgmisel heinapallil sama nalja. Niisugust mängu jagus meile paljudeks õhtuteks.»

Jänesekoer Rexi seiklused

Üks vahva vennastumine meenub Rein Arvistole veel, seoses jänesekoer Rexiga.

«Kord avastasin, et jänese jäljed tulid kuudi juurde ja viisid metsa tagasi, koer ei olnud aga külalisest väljagi teinud. See tundus kummaline. Ühel ööl märkasin, kuidas Rex ja jänes lontsisid koos sõbralikult ringi ja tagatipuks käis pikkkõrv kuudis heinu nosimas. Teisi jäneseid ajas Rex väga kohusetundlikult taga, aga toda ei puutunud.»

Suur sõber oli Rex ka siiliga. «Ta ootas alati, kuni siil tema kausist kõhu täis sõi, ja alles seejärel kustutas oma nälja. Kui siili ära viisin, oli Rex väga õnnetu. Nii et pidin tema seltsilise tagasi tooma. Viimaks hõivas okaskera kuudi ning Rex seal enam ei maganud — hoidis paika sõbrale.»

Nagu Rein Arvisto ütleb, ei sütti ka küttidel metslooma märgates alati jahikirg. «Kord tekitasid kitsed kuusenoorendikus suurt kahju ja meile, jahimeestele, anti käsk loomad maha lasta. Ajasime nad traataia nurka kokku. Seal oli neid aga nii hale vaadata, et ükski püss ei tõusnud. Isegi hiljem, kui neil põgeneda lubasime, tulistati vaid õhku — keegi ei tahtnud abituid loomi lasta.»

Humaanseim liha saamine

Rein Arvisto meelest olekski õiglasem, kui lubataks teha vaid fotojahti, vibujahti või ka­rabiiniga varitsuspukilt laskmist. Puki eeliseks peab ta seda, et sealt saab täpsemalt tulistada vigaseid või nõrgemaid loomi, kes ei ole karjale nii vajalikud.

Samas usub vana jahimees, et küttimine on humaanseim liha saamise viis. «Farmidest ei pääse ükski loom eluga, nendel on aga enne tapmist suur stress ja hirm. Metsas antakse ikka võimalus pääseda ning enamasti tabatakse nõrgemad ja rumalamad,» põhjendab ta.

Jahimeestel on Arvisto arvates kindel roll looduse reguleerijana. «Pärast seda, kui keelati kevadine nepi- ja tedrejaht, on neppe aina vähemaks jäänud ja tedremängust võib osa saada haruharva,» kõneleb ta ning selgitab: «Varem kütiti nende lindude jahikohtadest ühtlasi väikekiskjaid. Nüüd aga tunnevad kährikud ja rebased end seal hästi ning kanaliste arv muudkui väheneb.»

Täpne käsi ja terav taju

Põnevaid lugusid puistab Rein Arvisto kui küllusesarvest.

«Kord talvel kukkusin 25-pügalases pakases läbi Navesti jõe jää. Olin rihmaga hurda külge kinnitatud, tema mu päästis. Ütlesin, et tõmba, ja tõmbaski,» meenutab ta.

Arvistot on rünnanud põder ja metskuldid. Näidates trofeealust, millel on talletatud ühe Kõpu kandi erakkuldi võimsad kihvad, ütleb jahimees, et see loom muutus vanemas eas nii kurjaks, et ei lasknud enam oma territooriumile marjulisi, seenelisi ega ka teisi metssigu.

«Tema küljekilp oli nii tugev, et sileraudse püssiga ei lasknud otse läbi. Isegi kaheksa kuulitabamust ei mõjunud. Pärast ebaõnnestunud jahti olin viimaks lageda välja peal temaga vastakuti. Mõtlesin, kas tulistada või joosta elektriposti taha varju. Otsustasin lasta. Kuul läks kilbi serva alt läbi ja tabas südant,» pajatab Arvisto.

Loodusemehe kodus on üks sein jahitrofeesid täis ja aurahasidki on omajagu. 1985. aastal pälvisid tema sokusarved Baltimaade grand prix’ — Nõukogude Liidu tšempioni tiitlist jäi 0,1 grammi puudu.

Arvisto nendib, et jahil on nii mõnigi kord kasuks tulnud tema biovälja tundlikkus.

«Kui ma loomi peibutan, tunnen nende lähedust. Kord oli ilves otse mu selja taga ja mu kuklakarvad tunnetasid selle ära. Rehkendasin tema paiknemise välja, pöörasin ringi ja tulistasin. Paraku oli ta oma asukohta veidi muutnud ja haavasin teda tagaossa. Oli oht, et haavatud loom mind ründab. Õnneks tabasin teda teise lasuga pähe,» meenutab Arvisto mitu kuldmedalit toonud tabamust.

«Ilvesel on äärmiselt hea kuulmine. Riidekahina kuuleb ta ära 30 meetri ja lumega suusatamise 400 meetri tagant. Tal on inimese liikumisest täpne ülevaade, vahel liigub ta jahimehele suusajälge pidi järele,» lisab ta veel.

Võitlus haugi ja angerjaga

Oma põnevaimaks hobiks peab Rein Arvisto aga hoopis veealust kalapüüki harpuunpüssiga. Kalamehejutte tal jagub.

«Vee all on tunne nagu teises maailmas või teispoolsuses. Kalad ja taimestik tunduvad seal kolmandiku võrra suuremad, neid on ääretult põnev jälgida. Karpkalad näiteks on äärmiselt targad ja kavalad,» jutustab ta.

Üsna ekstreemse kogemusena meenutab Arvisto oma rekordlinaski, neljakilose volaski püüdmist.

«Esimesel korral ei läinud harpuun kalast läbi. Ma ei jõudnud teda kinni hoida. Haarasin küll hammastega turjast, aga ikka ujus minema. Järgmisel aastal õnnestus mul ta ikkagi tabada. Tuvastasin ta enda jäetud hamba- ja harpuunijälgede järgi.»

Meeles on ka võitlus piraka haugiga. «Too kukkus hirmsasti rapsima. Tegin suure vea ja tõmbasin harpuunpüssi nööri ümber randme. Kui röövkala mu vee alla vedas, siis arvasin, et nüüd on lõpp. Keerasin viimase jõuga lestad tema poole, võtsin jõu kokku ja tõusin pinnale õhku ahmima. Viimaks õnnestus mul kaldale roomata, haug nagu palk süles.»

Kord tabas Arvisto Raudna jõest 2,2-kilose angerja. «Kui talle põhja järele sukeldusin, hammustas ta mind põsest ja käest. Selle talusin ära. Aga kui välgukiirusel liikuv kala oma saba ümber mu kaela keris ja kõvasti kägistama asus, tuli surmahirm peale. Pärast rasket heitlust õnnestus siiski saagiga elusalt kaldale pääseda.»

Tunamullu tabas Rein Arvistot raske infarkt ning arstid keelasid jahilkäigu ära. «Öeldi, et püssilaskmisega võib süda rütmist välja minna.»

Oma armastatud hobisid pole mees siiski jätnud. Ta püüab lihtsalt olla senisest ettevaatlikum. «Kui varem tegi mu süda pump-pump-pump, siis nüüd teeb see lörts-lörts-lörts,» lausub ta ja naerab.

ARVAMUS

TÕNIS KORTS,
Eesti jahimeeste seltsi tegevjuht

Rein oli omal ajal ametis Viljandi maaparandusbüroos. Tunnen teda kui vahvat loodusemeest juba pikki aastaid. Tal oli üks Viljandimaa esimesi videokaameraid, millega käisime koos metsisemängu jäädvustamas.

Rein on viisakas ja korrektne mees, kellega olen alati valmis luurele minema.

Tagasi üles