Sven Mikser: ma ei välista midagi

Sven Mikser on aastate vältel Eesti poliitteatris mitmesuguseid rolle täitnud ning seetõttu aeg-ajalt ka Kadrioru lossi sattunud. Viimasel ajal on hakatud rääkima sellest, et peagi võib koita päev, mil ta läheb sinna presidendilt valitsuse moodustamiseks volitust küsima. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Sven Mikser ei aja tagasi, et tema juhitav partei mängib aina julgemalt mõttega, kuidas varsti valitsuskoalitsiooni läbirääkimistel jäme ots haarata.

Et populaarsusküsitlused näitavad sotsiaaldemokraatidele praegu häid tulemusi, käsitletakse teid kohati juba üsna üheselt järgmise peaministrina. Sven Mikser, kuivõrd te ise olete hakanud selles vaimus mõtlema?

Ütlesin enne eelmisi valimisi, et sotsiaaldemokraatidele on realistlik eesmärk moodustada valitsus 2015. aastal. Seda pean silmas nüüdki. Samas võib poliitikas mõnikord ka nädal olla väga pikk aeg ja seetõttu tuleb ootamatusteks valmis olla.

Sotsiaaldemokraatidele oli palju aastaid valus ja kohati lahendamatuna tundunud dilemma, kas minna väikeseks partneriks Reformierakonnale või Keskerakonnale ja leppida ebameeldivate kompromissidega. Usun, et oleme nüüdseks õppinud märksa suuremalt mõtlema.

Olete endas leidnud valmiduse ohjad haarata.

See, kas me tahame riiki juhtida, on üks pool. Omaette küsimus on, mida Eesti riik vajab. Mina usun, et Eestile on tarvis senisest tunduvalt sotsiaaldemokraatlikumat juhtimist. Olen pikalt imetlenud teatud statistilisi parameetreid, mis tunduvad ilusad, unustades, et meie ees seisab palju lahendamata sotsiaalmajanduslikke probleeme.

Pealegi oleks võimuvahetus ka demokraatia parema tervise huvides. Praegused riigijuhid on inimestega rääkimise unustanud või kui nad räägivad, siis ülbelt.

Väidan, et ka siis, kui teil läheb järgmistel parlamendivalimistel väga hästi, on teie olukord kaunis ebamugav. Partneri valimisest te ei pääse ning ükski variant ei paista teile ideaalselt sobivat.

Mugavad valikud ongi poliitikas harv nähtus. Aga kui oled suurima partnerina valitsuse moodustaja, on sul õigus määrata koalitsiooni agenda. Valimised võitnud erakonnale jääb valitsuses privileeg kehtestada end nendes küsimustes, mis on talle programmiliselt või identiteedi poolest tähtsad.

Milline on teie läbisaamine Edgar Savisaarega? Mis tundega te Keskerakonnale kosja läheksite?

Isiklikult olen Edgar Savisaarega suhelnud väga vähe või pigem üldse mitte. Küll aga puutun siin mäe peal iga päev kokku paljude teiste keskerakondlastega — kooskõlastame tihti mitmesuguseid tegevusi ja hääletusi.

Samas pean üsna ebaloomulikuks olukorda, kus ühe suure parlamendierakonna juht ei ole parlamendi liige. Kui Savisaar juhiks Toompeal Keskerakonna fraktsiooni, oleks selle partei roll Eesti poliitikas hoopis teistsugune. Nähtavasti adekvaatsem. Praegu tüürib ta oma erakonda Tallinna linnavalitsusest ning see tingib pealinna ja riigivõimu terava vastandumise.

Aga tulles tagasi teie eelmise küsimuse juurde, siis on selge, et võimuläbirääkimised ei kujuneks lihtsaks ei Keskerakonna ega ka Reformierakonnaga.

Kas te tõesti mängite võimalusega Reformierakonnaga kahasse valitsus teha?

Nii nagu laskmata karu nahka pole mõtet jagada, ei tasu end liiga vara valitsusse mõelda. Aga jah, ma ei välista midagi. Kui järgmiste valimiste järel on seis riigikogus tõepoolest praegusega võrreldes teistpidine ehk sotsiaaldemokraatidel 33 ja Reformierakonnal 19 kohta ning kõik muud koalitsioonid tunduvad ebamõistlikumad, oleks me ka selleks võimelised. Teeks valitsuse, mille agenda oleks suurel määral sotsiaaldemokraatlik.

Miks teised erakonnad, kaasa arvatud sotsiaaldemokraadid Reformierakonna rahastamisskandaali koha pealt suu kinni hoidsid?

Ma ei ole sellega nõus. Parteidel on omad parlamentaarsed vahendid, mida kasutada. Kui avalikkus saab korraldada parkides ja platsidel meeleavaldusi, kus nõutakse ausamat poliitikat, siis erakondade pärusmaa on arupärimised, uurimiskomisjonid ja seadusemuudatused. Sotsiaaldemokraadid kasutasid neid kõiki.

Te tulite lagedale ilmselge PR-aktsiooniga, kui tegite ettepaneku korraldada erakorralised valimised. Aga justiitsminister Kristen Michalile umbusaldust ei avaldanud!

On 19 sotsiaaldemokraadi allkirjaga ettepanek Kristen Michali vastu umbusaldushääletuse alustamiseks. Paraku ei jõudnud see riigikogu saali, sest kodukorra kohaselt peab avaldusele alla kirjutama vähemalt viiendik parlamendi liikmetest. Meil jäi kaks allkirja puudu, sest Keskerakond ja demokraadid ei tulnud kaasa. Seega on meie südametunnistus puhas.

Tuleme tagasi teie võimalike tulevaste koostööpartnerite juurde. Seni on esimehe persooni tähtsustatud üksnes Keskerakonna puhul stiilis «Kui Savisaar on pundis, siis meie teiega ei mängi; kui ei ole, siis võime kaupa teha küll». Kas Reformierakonna ja Ansipiga on nüüd sama lugu?

Tõsi, Andrus Ansipi ja ka näiteks Jürgen Ligi suhtlusstiil on saanud üksjagu suureks probleemiks. Nad on esinenud sageli arrogantselt ega ole mitmele skandaalile andnud adekvaatset selgitust.

Meie arusaam läbipaistvast riigijuhtimisest on erinev. Seega tõepoolest: nagu Keskerakonnaga, nii ka Reformierakonnaga läbirääkimisi pidades eelistaksin mõnd noorema põlvkonna liidrit.

Keda?

Ma ei hakka teise erakonna esimehe kandidaate välja pakkuma.

Kas teie silmis on mingi vahe Andrus Ansipil ja näiteks Keit Pentus-Rosimannusel?

Reformierakonna printsidest ja printsessidest rääkides ei oleks Keit Pentus-Rosimannus ja Kristen Michal ilmselt viimase aja skandaalide tõttu selles võidujooksus esirinnas.

Urmas Paet.

Neil on teisigi noorema põlvkonna ministreid, keda võiks esile tõsta. Urmas Paet on üks neist, kuid miks mitte ka Hanno Pevkur või Taavi Rõivas. Aga ausalt öeldes ma ei tea, kuidas võimumängud Reformierakonna sees käivad.

Andke andeks, aga mulle tundub, et sotsid pole suure populaarsuse nimel suurt midagi ära teinud. Reformierakond on oma rumalustega teile soodsa positsiooni lihtsalt kätte mänginud.

Erakonna reiting saab kokku kahest poolest: esiteks sellest, mida sa ise teed, ja teiseks sellest, mida teised teevad. Aga ma ei ole nõus, et me pole ise midagi ära teinud.

Kui me hakkame kuivalt kokku lugema, mitu seadust on vastu võetud sotsiaaldemokraatide algatusel ja mitu Reformierakonna või Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) eestvõttel, siis loomulikult kaldub kaalukauss tugevalt nende kui valitsuserakondade poole. Meie ettepanekud hääletatakse tavaliselt esimesel lugemisel välja — elu on selline. Aga see ei tähenda, et meie algatused poleks olnud omal kohal või et neid poleks märgatud.

Mis vea pärast on Reformierakond populaarsusküsitlustes langenud nii madalale, nagu ta praegu langenud on?

Nad pole teadvustanud, et ühiskonna sotsiaalmajanduslikud ootused on muutunud. Kui ACTA-vastased väljaastumised olid sihitud veel peaministri ebaõnnestunud avalduste vastu, siis neile järgnenud õpetajate ja arstide streik näitasid üheselt, et riik ei panusta piisavalt oma inimvarasse. Seal ei protestitud erakondade rahastamise või poliitikute ülbe suhtlusstiili vastu, vaid osutati sisulistele probleemidele.

Eesti inimesed tahavad olla terved ja haritud ning end Eestis teostada. Seda pole praegune valitsus suutnud tagada. Reformierakond arvab, et ühiskondlikke meeleolusid on võimalik PR-nippidega pöörata. Tegelikult see pole nii. Valitsus ise peab oma sotsiaalmajanduslikku kurssi muutma.

Mis siis ikkagi ühiskonnas juhtus? Kas masu kujundas inimeste mõttemallid ümber?

Masu ei muutnud mõttemalli, vaid olukorda. Inimestel on uus arusaam sellest, kuhu me oma riigiga teel oleme.

Huvitav, et see juhtus alles 2012. aastal, mis oli majanduslikus mõttes samasugune või isegi parem kui 2011. aasta. Meenutagem, et 2011. aastal oli üldlevinud arusaam, et Ansipi valitsus suutis riigi majanduskriisist suurepäraselt läbi vedada. Ühtäkki tekkis aga justkui tühja koha pealt murrang.

Majanduskriisi algul võis valitsus rääkida, et meil kõigil on praegu raske ja kõik peavad püksirihma pingutama. Pärast seda, kui kriisi põhi tundus olevat möödas ja valitsus hakkas jälle reipal häälel rääkima, kuidas majandus kasvab ja kõik läheb paremaks, märkasid inimesed, et nemad oma igapäevaelus seda ei näe.

Kui ülevalt väidetakse, et kõik läheb paremaks, siis tahab igaüks seda vahetult tunnetada. Tegelikult on kodukulud eesotsas elektriarvetega hoopis märgatavalt kasvanud, samuti on tõusnud kõik teised hinnad. Lõhe ootuste ja tegelikkuse vahel põhjustaski pettumuse.

Tegelikkus osutus olevat karjuvas vastuolus sellega, mida varem oli lubatud. Pahameel langeb siin arusaadavalt IRL-ile, sest tema rääkis eelmise valimiskampaania ajal otsesõnu, kuidas ta asub kodukulusid langetama.

Aga ma ei tahaks keskenduda IRL-i üle kahjurõõmutsemisele. Kahtlemata oleks olnud asju, mida valitsus saanuks teisiti teha. Kindlasti ei ole mõistlik võtta aastate kaupa Eesti Energiast rohkesti dividende, sest see seab ettevõttele surve suurt kasumit teenida. Palju on räägitud ka elektriaktsiisist, mis on Eestis mitu korda suurem kui Euroopa Liidus nõutav miinimum.

Ma ei saanud aru valitsuse optimismist, kui ta ütles riigieelarvet menetledes, et Eesti ei vaja mingeid mehhanisme, kuidas kõige enam pihta saavaid elanikkonnarühmi kaitsta.

Kui poliitikud räägivad suure suuga, et nad on väga riigimehelikud ja see väljendub eelkõige selles, et nad ei karda teha valusaid otsuseid, on see umbes sama hea, kui hambaarst kiitleks, et ta ei karda patsiendile haiget teha.

Mulle tundub, et Eesti tervikuna on lihtsalt stressis. Ühelt poolt oleme harjunud, et saame sõita enam-vähem sama heade autodega kui soomlased, käia soojal maal puhkamas nagu soomlased ja elada sama toredates majades kui soomlased. Aga erinevalt neist tuleb see kõik kõhu kõrvalt, ilma et suudaksime säästa ja endale turvatunnet luua.

See on tõsi. Meil on tekkinud piisavalt neid, kes küsivad: mis saab homme ja ülehomme? Mis saab kümne aasta pärast? Mis saab siis, kui mu lapsed lähevad tööle? Mis saab siis, kui mu lapsed lähevad pensionile? Neile pole riik suutnud vastuseid anda. Kui vaatame viimase 20 aasta trende kas või sündimuse ja väljarände osas, siis on muretsemiseks põhjust küll ja veel.