Ladina e-köök

Maret Maripuu Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

LADINA KÖÖGIKS kutsus Oskar Luts apteeki ning oma apteekriaastaid nimetas ta kokapoisipõlveks tolles köögis. Seda aega meenutav mälestusraamat viib meid 1900. aastate algusesse.

Enam kui sajanditaguste lugude puhul ei hämmasta mitte see, mis on muutunud, vaid see, et inimeste suhtlusvorm on jäänud samaks: hädaline saagu apteeki ise või leidku abiline, kes talle rohu ära toob. Tänapäeval võid sa sadadesse eurodesse ulatuvaid tehinguid teha arvutiga, aga peavalutabletile mine järele kas või hobusega, sest palju busse ju enam ei käi.

Apteegi asutamise piirangud on viimasel ajal saanud palju leheruumi. Argumente on nii praeguse olukorra säilimise poolt kui vastu. Tahaksin aga juhtida tähelepanu ühele sotsiaalministeeriumi seaduseelnõule, mis ka senise vaidluse uude valgusesse seab. Nimelt saaks apteegipidaja tulevikus juurde võimaluse suhelda oma kliendiga interneti ehk e-apteegi kaudu.

ÜKSKI ROHI EI ravi nii, et vaatad lihtsalt internetist selle pilti. Rohi peab ikka inimeseni jõudma. Käsimüügiravimiga on lugu lihtne. Retseptiravimi puhul peab arst välja kirjutama vajaliku retsepti, retsept peab jõudma apteekrini ning rohi peab kuidagi ka koju saama.

Ahela esimesed lülid on juba praegu elektroonsed. Retsept ei ole enam raskesti loetavalt kirjutatud paberitäht ja seda ei pea enam kusagile viima — kõik toimib digiretseptikeskuse kaudu. Ent ahela lõpus on olukord veel segane. Apteeker müüb digiretsepti alusel küll rohu, aga sellele tuleb ikka ise järele minna või saata seda tegema mõni usaldusväärne isik.

EESTI ON üle võtmas Euroopa Liidu direktiivi, mis kehtestab põhimõtte, et ravimit saab osta ka kaugmüügist, ja selle teenuse puhul tuleb tagada sama kvaliteet, mis on nii-öelda tavalistes apteekides.

Ravimite kaugmüük ehk e-apteek teeb kõikide inimeste elu lihtsamaks, kuid enim võidavad sellest maainimesed ajal, kui nii mõnigi maa-apteek on ukse sulgenud. Muidugi tahab iga uus asi harjumist. Suhtuti ju digiretseptigi omal ajal kahtlevalt, aga praegu ei kujuta keegi oma elu selleta ette.

Tõsi, e-apteegis müüdava rohu hinnale lisandub postikulu, kuid see jääb mitu korda alla transpordikulule, mida nõuaks mõnes maapiirkonnas apteeki sõitmine. Abivajaja ainsaks mureks peale haiguse jääb vaid ravimipakk vastu võtta.

Seaduseelnõu sätestab ka selle, et kogu Eesti piires peab ravimid kohale toimetama kolme päeva jooksul ja ühesuguse hinnaga. Nii et pole vahet, kas elatakse Tallinnas või Ruhnus.

E-APTEEGIS EI saa küll kohal käia ja rohuostmise kõrvale ka muud juttu ajada — meenutagem siinkohal näiteks Lutsu apteegihärra ja Tootsi vahelisi vestlusi. See aga ei tähenda, et apteekrilt ei saa enam nõu küsida. Seaduseelnõu näeb ette, et enne ravimi müümist peab apteeker kliendile ravimite asjus nõu andma kas siis e-kirja või telefoni teel.

Ma usun, et nii mõnigi tulevane e-apteegi teenuse pakkuja mõtleb selle peale, kuidas e-müügi korral nõustamine võimalikult mugavaks teha. Müüvad ju apteekridki heade rohtude kõrval usaldust, mis kliendi ikka ja jälle tagasi toob.