Veebruari algul määrati kindlaks Šotimaa iseseisvusreferendumi aeg, 2016. aasta märts. Šotlased on juba 1707. aastast ehk oma maa ja Inglismaa Suurbritanniaks ühinemisest saadik püüdnud kas rahumeelselt või sõjakalt oma iseseisvust taastada.
Kommentaar: Euroopat kollitab separatismitont
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle põhjused on ajaloolised: mitmes sõjas on inglased arvukalt šotlasi tapnud, võtnud ära paljude šotlaste maa ja pagendanud nad kodudest. Nii et soov oma riiki taastada on sel rahvusel veres. Varasemad uurimused on näidanud, et iseseisvust pooldab umbes 40—50 protsenti šotlastest.
Sõltumatuse idee on praegu langenud viljakale pinnale ning seda levitav Šoti Rahvuspartei on populaarne. Seega võidakse eraldumiseks vajalik enamusprotsent saavutada küll.
Samas on London teinud järeleandmisi, näiteks sai Šotimaa 1999. aastal tagasi omavalitsuse ning loodi piiratud õigustega Šotimaa parlament.
Iseseisvumise korral jääb riik ilmselt Suurbritannia dominiooniks ja tunnustab Briti monarhi oma riigipeana. Päris ju Šotimaa kuningas James VI 1603. aastal Inglismaa trooni ja kolis Londonisse, kus hakkas valitsema James I nime all. Sellega tekkis Inglismaa ja Šotimaa personaalunioon.
Mullu novembris Hispaania autonoomses piirkonnas Kataloonias valimised võitnud konservatiivne-rahvuslik erakond CIU on varem teatanud, et kavatseb kuulutada välja rahvahääletuse, otsustamaks katalaanide iseseisvumise.
Viimased küsitlused näitavad, et 46 protsenti katalaane oleks iseseisvuse poolt. Umbes sama palju inimesi piirduks autonoomse maakonna õiguste suurendamisega ning võimalusega otsustada ilma Madridita maksude ja eelarve üle. See õigus on näiteks baskidel.
Kataloonia annab viiendiku Hispaania sisemajanduse kogutoodangust ja neljandiku riigi ekspordist, kuid et keskvalitsus võtab raha ja kulutab piirkonna arendamiseks suhteliselt tagasihoidlikke summasid, on see üks riigi vaesemaid piirkondi.
Sellest on šokeeritud ka paljude teiste regioonide elanikud. Neile tundub võimatu, et ajast aega Hispaania kõige töökamate elanikena tuntud katalaanid on sattunud 44 miljardi euroni ulatuvasse võlalõksu.
Baskimaa ja Navarra autonoomset piirkonda ning kolme Prantsusmaa piirkonda asustavad baskid on üritanud oma riiki luua ka relvajõul. Paraku pole terroriorganisatsiooniks kuulutatud ETA pommiplahvatustega midagi saavutanud. Praegu püüeldakse oma eesmärgi poole pigem rahumeelselt, kuigi ETA sõjaline tiib annab seniajani endast aeg-ajalt märku.
Terroriakte korraldab ka Prantsuse Korsika iseseisvuslaste liikumine FNLC, mis on samuti lõhenenud. Prantslased aga andsid pingete rahustamiseks saarele tagasi oma Cortesi ülikooli ja võimuorgani Korsika assamblee.
Üsnagi teravalt on päevakorral Itaalia lõhenemine kaheks riigiks. Selle algatas 1996. aastal loodud ja kiiresti populaarseks saanud Põhjaliiga, kes tahab põhjaosas luua Padaania riigi.
Üldiselt peetakse vaesemat põllumajanduslikku Lõuna-Itaaliat sarnaselt Kreeka ja Portugaliga pigem Vahemeremaaks või koguni Põhja-Aafrikaks. Põhja-Itaaliat aga pannakse ühte patta Saksamaa, Prantsusmaa, Šveitsi ja Austria ehk siis Kesk-Euroopaga.
Põhjaitaallased arvavad, et nad ei peaks ülal pidama korrumpeerunud, vähe arenenud ja kuritegeliku maailma kontrollitavat lõunaosa. «Miks me peame sealset maffialadvikut rikastama — abiraha läheb ju nende kaukasse?« küsivad nad.
Lahkulöömisliikumine on hoogne ka praegu Taanile kuuluvatel Fääri saartel, kus enamik elanikke pooldab oma riiki. 2001. aastal jäeti iseseisvusreferendum ära, kui selgus, et Taani on Fääri saarte iseseisvuse korral nõus jätkama toetuste maksmist soovitud 12 aasta asemel ainult neli aastat. Nüüd aga on saarte mandrilaval leitud gaasi ja naftat.
Fäärlased leiavad siiski, et enne iseseisvumist tuleks naftatööstus taanlaste abiga üles ehitada.
Kui mõni neist separatistlikest piirkondadest peaks siiski emariigist kunagi lahku lööma, tuleb lahendada ka kuuluvus Euroopa Liitu. Muide, näiteks Hispaania on arvamusel, et Kataloonia iseseisvumise korral peaks riik läbi tegema samasuguse ühinemisprotsessi, nagu tegid Ida-Euroopa riigid.