Sandra Sillamaa esimesel magistrikontserdil «Kes elus on» kõlanud palades oli tunda tema tugevat sidet pärimusmuusikaga. Need lood justkui olekski pärit ammusest ajast, mil valitsesid kuningad ning tegutsesid printsessid ja haldjad.
Muinaslugu muusikas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kontseptuaalselt oli tegu muinasjutuõhtuga, kus jutte vestis Piret Päär ning nende vahele musitseeris Sandra Sillamaa.
Enda palad
Sandra Sillamaa on Eesti muusika- ja teatriakadeemia ning Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia pärimusmuusika ühisõppekava magistrant. Kuigi ta on eelkõige tuntud torupilli- ja saksofonimängijana, kõlasid kontserdil lisaks eelnimetatud instrumentidele ka lõõts, kannel ja mitmesugused viled.
Oma magistrikontserdi tarvis on Sandra Sillamaa kõik palad ise kirjutanud, saades inspiratsiooni just Piret Pääri jutustatud lugudest. Ja selles muusikas oli tõepoolest tunda juttude mõjutusi.
Vahepalad olid mõtlikud, heakõlalised ja muinasjutuhõngulised. Lugudele oli iseloomulik motiivilisus, vahel isegi meditatiivsus, mis tuli eriti esile kandlemängus. Meeldejäävaim pala oli nostalgilise helikeelega lõõtsalugu, mis järgnes kurva lõpuga muinasjutule armastuse jõust.
Piret Päär jutustas ammustest aegadest: kuningriigist, haldjatest, kes õpetavad pilli mängima, ning hauatagustest pillimeestest. Kõiki neid lugusid ja tegelasi ühendas armastus elu ja muusika vastu.
Armastust lugude vastu oli aga kuulda igas Piret Pääri sõnas ja tunda igas liigutuses. Ta suutis oma empaatilise ja emotsionaalse jutustamisoskusega leida sisemise lapse igas saalisistujas ning panna neid oma lugude tegelastele ja laval toimuvale kaasa elama.
Teine keskkond
Tuleb tunnistada, et Piret Pääri jutud ja nende kaasahaarav esitamine jätsid pillilood veidi tagaplaanile ning nood oli pigem illustreerivad ja jutustusi toetavad.
Kontserdi puhul oli kõige võluvam näha eesti pärimusmuusika esindusansamblitest tuntud muusikut hoopis teises keskkonnas ja funktsioonis.
Kui üldiselt on Sandra Sillamaa laiemale avalikkusele tuntud Ro:Toro või Paabeli hoogsas helimaailmas, siis see kontsert oli märksa isiklikum, isegi sisekaemuslik. Sandra Sillamaa tõestas, et ta pole võimeline musitseerima üksnes suurel laval bändi koosseisus, vaid ka palju intiimsemas keskkonnas, kus publiku tähelepanu ja huvi hoidmine on hulga keerulisem.
Veel huvitavam oli tema lõõtsa- ja kandlemäng, mida seni on kuulnud vähesed, kuid mis avavad tema loomingulise mõtlemise hoopis teise nurga alt.
Õhtu algas ja lõppes kellukeste ja tuulekellade helinaga. See tegi kontserdist terviku ja lõi täiesti omaette staatilise atmosfääriga maailma.
Lugudest kantud kontsert oli justkui hüpe veidi sombusest veebruariõhtust tagasi helgesse lapsepõlvemaailma, kus on veel alles usk müstikasse ja kus kõik on võimalik.