Etnoloog: eestlased pole alati individualistid olnud

Heiki Pärdi võttis luubi alla aja, mil Eesti hakkas tasapisi arenema moodsaks ühiskonnaks. Uhked talumajad kerkisid esmalt Mulgimaal. Foto: Elmo Riig / Sakala

Etnoloog ja kultuuriloolane, Eesti vabaõhumuuseumi teadusdirektor Heiki Pärdi vaatleb oma uues raamatus «Eesti talumaja lugu» elumaja arengu kaudu ka tolleaegses ühiskonnas toimunud psühholoogilisi muutusi.

Pärdi eriline huviobjekt on läbi aastate olnud Mulgimaa taluarhitektuur, mida keegi enne teda süvendatult uurinud polnudki. Erand pole ka värske teos, milles leidub palju põnevaid ja vähe tuntud fakte ning see aitab näiteks Mulgi häärbereid vaadata läbi harjumatu prisma.

XIX sajandi keskpaigas algas aeg, mil Eesti arenes traditsioonilisest keskaegsest talurahvamaast moodsaks ühiskonnaks koos kõigi sellest tulenevate elulaadi ja mõtteviisi muutustega. Ka elumajast sai midagi palju enamat kui lihtsalt peavari — see muutus tähtsaks staatusesümboliks.

Ühiskond võib muutuda kiiremini kui inimene järele jõuab. Näiteks 1920. aastatel olid Eesti taludes hügieeniga õige kehvad lood. Üks talumajade ebapiisava puhtuse põhjusi peitus talumeeste kartuses, et pesemine mädandab põrandalauad ära. Nii katsusidki perenaised põrandat pesta salaja.

Heiki Pärdi, teile meeldib väide, et kõige paremini kajastab ühiskonnas toimunud psühholoogilisi muutusi just elamu areng. Nii polegi te oma teostes keskendunud joonistele ja plaanidele, vaid just inimesele selle kõige keskel.

Aga nii see ongi. Omagi elu vaadates on ju selge, et kõik see, mida teame või õigeks peame, kajastub meie elamutes. Isiklik ruum on ikka kõige tähtsam ning sellepärast püüamegi seda oma näo, võimete ja teadmiste kohaselt vormida.

Kui palju suudame mõista oma esivanemate saja aasta tagust mõttemaailma?

See on ikkagi neli põlvkonda. Mõtteid ei oska tagantjärele lugeda keegi, aga üldist mõttelaadi võib aimata.

Vanades rehetubades oligi ainult üks avatud ruum, kus elas suur pere ja mingist eraldatusest polnud juttugi. See oli neile normaalne. Eks praegugi ole rahvaid, kes on harjunud külg külje kõrval koos elama. Kõik toimub kõikide silme all. Praegu ei oska me seda ettegi kujutada.

Kui uusi talumaju hakati ehitama, siis see muutus. Sai moeasjaks ehitada selliseid maju nagu linnahärradel ja teistel rikkamatel. Tasapisi mõjus kogu keskkond.

Vanades elamistes privaatsust kui sellist polnud. Kuidas see üldiselt individualistiks peetavale eestlasele psühholoogiliselt mõjus?

See eestlase individualismi jutt on loll legend. Sageli võetakse mingi faktikene ja hakatakse selle küljes närima. Sama on juhtunud nüüd «Eesti ajaloo» teise köitega.

Ega eestlased ole alati sellised olnud nagu praegu, tohutud individualistid nüüd küll kohe kindlasti mitte. Kui ehk Lõuna-Eesti oma künkliku maastikuga välja arvata, olid külad ju väga tihedad. Naaber vaatas naabri tuppa.

Vanades talutaredes polnud peale privaatsuse ka paljut tänapäeval elementaarset, näiteks soojust, valgust, puhtust ja mugavust.

Sellisel kujul, nagu meie harjunud oleme, polnud seda absoluutselt. Seda võib mõnes talus kohata praegugi. Aga inimesed olid harjunud ega kujutanud ettegi, et teisiti võiks parem olla.

Uuendusi võeti tihti nii-öelda pimesi üle.

Hästi palju on kirjutatud sellest, et veranda on igavene uhke koht. Tegelikult seisis see suurema osa ajast tühjalt. Aga olema ta pidi, see oli uhkuse asi. Verandat sai kasutada ju ainult suvel, aga palju talumehel siis vaba aega oli.

XX sajandi algul kritiseerisid paljud arhitektid verandasid, et need on meie kliimas mõttetud, aga ikkagi ehitati neid edasi. Tänapäevaks oleme nendega harjunud. Neid ehitati juurde ka paljudele rehemajadele.

Korsten on ju ka võrdlemisi hiljutine moeröögatus.

Jah, talukohtades laias laastus alles 150 aastat. Korstnaid hakkasid propageerima haritlased ja mõisnikud. Sel oli aga suur miinus: tohutu hulk soojust läks ju lihtsalt korstnasse, sõna otseses mõttes. Korstnaga ahi neelab poole rohkem kütust, seda on muide mõõdetud ka! Vahe on tohutu suur. Seepärast tekkiski küsimus, kas tähtsam on puhtus või majanduslik efekt. Mets oli ju kallis.

Rahvasuus öeldi, et parim korsten on kinnitopitud korsten. Neid jutte on üle Eesti palju.

Vanad tavad on visad kaduma.

Väga visad.

On teada ka uhkeid häärbereid, kus saalis kuivatati vana harjumust mööda lambanahku, asjal käidi enam-vähem akna all ja pesemisega oli nagu oli.

Möödunud sajandi kahekümnendate aastate algul oli peldik enam kui pooltes eesti taludes. Vannitubadest ei maksa muidugi rääkidagi, aga neid polnud ka linnades. Linnades olid hügieeniolud isegi hullemad, sest seal polnud piisavalt saunu.

Elamisviis oli igal juhul väga erinev sellest, mida me praegu ainuõigeks peame.

RAAMAT

Heiki Pärdi, «Eesti talumaja lugu. Ehituskunst ja elu 1840—1949»

• 248 lehekülge

• Kirjastus Tänapäev