Saada vihje

Seadused ristikese pärast

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tania Selart
Tania Selart Foto: Erakogu

OLLES PUUTUNUD aastate jooksul kokku Eesti loomakaitse seltsile (ELS) saabuvate tuhandete loomadega seotud väärkohtlemisjuhtumitega ning näinud nende lahendamise keerukust, leian olevat kindlasti kiiduväärt, et Marge Arumäe koera Claudia väidetav piinamisjuhtum Pärnumaal kohtusse arutelule jõudis.

Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokuröri Küllike Kase suurepärane töö on eeskujuks, kuidas ja kui tõsiselt tuleks loomade suhtes toimepandud lubamatuid tegusid lahendada. Juhtumist on saanud pretsedent, sest enamik sadadest loomade väärkohtlemiste kohta tehtud avaldustest kriminaalmenetluse algatamiseks on jäänud uurimisorganite lauasahtlitesse tolmu koguma.

Kõnealuse juhtumi puhul on näha ühiskonna suurt ja ühtset ootust, et hoolimatu ja ükskõikse suhtumisega loomaomanik saaks karistada kui kuriteo toimepannud isik ehk karistada kriminaalkorras.

LOOMAKAITSE SELTSI töös on ette tulnud kümneid juhtumeid, mille puhul karistused on olnud kas ebapiisavad või lausa olematud. Näiteks pidas Viljandimaal Mõisakülas alkoholiprobleemiga mees korteris näljas kahte koera ja kahte kutsikat. Köögi nurka puuri pistetud isane koer suri veepuudusse ja nälga. Emane koer oli mehe sugulaste sekkumise ajal nii nälginud, et ei jaksanud jalul seista.

Lõuna prefektuur tegi otsuse menetlus lõpetada. Põhjenduseks toodi asjaolu, et eeluurimisega kogutud materjalide põhjal ei ole võimalik tõendada, et noore koera surma põhjustas toiduta ja veeta olemine.

ELS esitas otsuse peale riigiprokuratuurile kaebuse, mida too ei rahuldanud, sest seltsil pole juriidiliselt kaebeõigust. Too mees jäi ilma igasuguse karistuseta. Kuigi niisugune tegu klassifitseerub seaduse silmis kui looma julm kohtlemine, mis on kriminaalkorras karistatav, ei jõudnud see sarnaselt teiste juhtumitega politseiprefektuuri lauasahtlist kaugemale.

Jõgevamaal ühte trepikotta kümme kassipoega jätnud meest karistas politsei väärteo korras 40 euroga. Hülgamise tõttu hukkus neli kassipoega.

Rae vallas hülgasid omanikud oma koera, jättes ta kuudi külge ketti ilma toidu ja veeta. Emasel koeral oli ka pesakond kutsikaid, kellest osa hukkus. Veterinaar- ja toiduamet määras omanikule väärteo korras 300 eurot trahvi. ELS esitas politseile avalduse kriminaalmenetluse algatamiseks. Politsei aga seda ei teinud, sest isik on juba väärteo korras karistatud.

ÜKS KITSASKOHTI loomade väärkohtlejate tabamise ja karistamise juures on vähene juhtumite lahendamise praktika. Selleks vajalike juriidiliste õigustega järelevalve- ja õigusorganitel napib ressursse või motivatsiooni loomade suhtes toimepandud lubamatuid tegusid uurida nii, et need ka tõepoolest kohtusse jõuaksid.

Just uurimise etapis, mis hõlmab juhtunu üksikasjade väljaselgitamist ja tõendusmaterjali kogumist, lähevad kohtuvälised menetlejad loomadega seotud juhtumite lahendamise puhul üldjuhul kiiremat, kergemat ja odavamat teed. Vahel lõpetatakse menetlus lausa kummalistel asjaoludel ning piirdutakse noomitusega või heal juhul lahendatakse tekkinud probleem väärteo korras minimaalse rahatrahvi määramisega.

Enamik loomapiinamisjuhtumeid ei jõua isegi esimese astme kohtuni, rääkimata ringkonnakohtust. Seda tõendavad kümned ELS-i praktikas ettetulnud juhtumid, mille puhul loomade väärkohtlejad, hülgajad ja tapjad on jäänud karistuseta.

OLEKS ÜLEKOHTUNE väita, et loomade kaitseks loodud õigusaktid ja loomapidamise nõuded ei anna võimalust loomi kaitsta. Hoolimata mõningatest puudustest, on kehtivates õigusaktides loomade kaitse üldjoontes tagatud. Küll aga ei ole järelevalve ning õigus- ja uurimisorganite tõhusus ja aktiivsus kehtestatud seaduspunktidele vajamineva kiirusega järele jõudnud.

Tahes-tahtmata jääb mulje, et loomakaitseseadus ja teised loomade heaolu tagavad seadused on loodud vaid ristikese pärast. Lihtne loogika ütleb, et ei ole mõtet uusi seadusi kehtestada ja karistusi karmistada, kui seniste täitmise üle ei suudeta järelevalvet pidada, juhtumeid põhjalikult menetleda ning seaduses määratud karistusi reaalselt rakendada.

Jääb vaid loota, et kunagi jõuavad ka Eesti järelevalve-, õigus- ja uurimisorganite aktiivsus ning motivatsioon ja oskus lahendada loomade väärkohtlemisjuhtumeid loomade kaitset reguleerivate õigusaktide väärilisele tasemele.

Tagasi üles