Ajaline ohvriand tuleviku pühamule

Esiplaanil on Uku keskuse ooteplatvorm, kus noored ja vanad ootavad bussi, söövad, vaatavad inimesi ja löövad aega surnuks. Foto: Elmo Riig / Sakala

Umbes 13-aastane roosa jopega tüdruk silmitseb enese ees kandikul väikest punavalget joogitopsi. Aeg-ajalt pistab ta käe keelekastme anuma kõrval seisvasse torbikusse, mis on täidetud friikartulitega.

Üritan Viljandi kiirsöögi Mekas mõista paljude inimeste meeltes ja keelel siblivat ning alati palju noori koondavat Hessi fenomeni. Rahu-rahu — mitte nats Rudolf Hessi, vaid ikka Hesburgeri.

On õhtu ja kell näitab kuut. Muide, sel hetkel on Viljandi avatud noortekeskuses kuus inimest, Uku keskuses lööb aga vähemalt neli korda rohkem noori aega surnuks. Linnas koonduvadki lapsed üha enam kaubandus- kui noortekeskusesse.

Roosas jopes tüdruk on saanud rohkes õlis küpsetatud friikartulitega ühele poole ning üks leti taga toimetavatest nokkmütsiga neidudest toob talle reklaamplakatitel lösutava burgeri miniatuurse koopia.

Tüdruk võtab burgeri paberist ja kortsutab kulmu. Ilmselt ei vasta reaalsus ootustele. Ta sööb vaikides, hoides hamburgerit kogu aeg kahe käega suu ligi. Vahetevahel hingab ta läbi vesise nina sügavalt sisse. Ta tundub kurb.

Tüdruk lõpetab söömise ja vaatab telefoni.

Mina, maailm ja kiirtoit

Saabub helkurvestiga poiss. Tal on kandikul kõike topelt. Kõik on topeltsuur ja topeltkoguses. Hetkeks tekib kahtlus, et näen ehk topelt, kuid ei. Ta nosib agaralt ja näib, et kõik muu on tema jaoks kadunud, ruumis viibivad vaid tema ja kiirsöök.

Eriti salapärased tunduvad need noored, keda võib näha korduvalt ühest suunast tulemas ja teise minemas. Justkui siseneksid nad keskuse eesuksest, läheksid parkla poolt välja, kõnniksid ümber maja ning astuksid uuesti eesuksest sisse. Neist jääb mulje, et nad tiirlevad väsimatult planeet Uku orbiidil. Mida nad teevad? Miks nad nii teevad? Kuhu nad lähevad? Kust nad tulevad? Sellele võib vastuse anda ainult kaubamaja jumal.

On ka teistsuguseid noori, kes tulevad Hesburgerisse, kuid ei söö midagi, istuvad ja näpivad oma nutikaid taskupiibleid — telefone. Üks noormees, sellest tüdinud, vaatab aknast välja. Lahkub siis mõnekümneks minutiks ja tuleb tagasi, et korrata neidsamu toiminguid.

Järgmisel hetkel toovad turvamehed toidupoest välja kamba lapsi, kes näivad väga õnnelikud. Hiljem kuulen, et nad lõhkusid midagi ära. Veidi enne seda, kui iroonitsevad turvamehed lapsed kaubamajast välja saadavad, väljendavad nood oma mässumeelsust Ukus valitseva režiimi vastu.

Kell on saanud seitse ja mõistan, et umbes sama palju minuteid veedab Hesburgeris istudes keskmiselt üksik noor, et oma kõhtu täita. Mitmekesi tulijatel läheb enamasti rohkem aega.

Aga kiirsööjaid on ka teisi. Nimelt on noori, kes võtavad toidupoest saiakesi, et süüa neid Hesburgeri ja apteegi vahel pingil. Nemad on ka kõige huvitavam alaliik uskujaid, sest nad istuvad, söövad ning jälgivad pingsalt viimset kui möödakäijat.

Neilegi jäävad silma noored armastajad, kes astuvad teineteisele nõjatudes kauplusesse, väljendavad suudeldes oma tundeid ning juba veidi aja pärast sammuvad taas välja. Nad kinnitasid pühakojas teineteisele truudust ning rohkem neid ei nähta.

Kell on saanud kaheksa. Mööda jalutab eakas mees läbipaistva kilekotiga, milles on kaks banaani. See tiirleb ta käe otsas ning käib kindla aja tagant vastu põlve. Ta ostis need puuviljad ega tee nägugi, et neist hooliks.

Mehele kõnnivad vastu orbiidil olevad teismelised. Ehk on tegemist hobisportlastega, kes on enda külge kinnitanud sammulugeja? Ja siis ma taipan. Tegemist on palverändurite ja misjonäridega. Nad levitavad oma usku ning et selle jagamises täiesti kindlad olla, peavad nad käima veel palju kilomeetreid.

Tähelepanu võitmine

Inimesi jääb järjest vähemaks. Saabunud tuttavad väidavad, et varem oli Uku noori tulvil, nüüd on neid märksa vähem. Mul on seda raske uskuda, sest ka viletsamatel

aegadel on toidukohas üks noor ja kogu kaubamajas vähemasti viis.

Kell üheksa saabub kontsadel vaatamisväärsus. Enesekindel brünett valges kasukas võtab Hesburgeris istet, asub sööma ning näperdab selle kõrvale tahvelarvutit. Turvamehed hakkavad ühtäkki valjult nalja tegema ja üritavad kas või korraks naise tähelepanu võita. Järgmisel hetkel täitub Hesburger teismeliste poistega. Külm kaunitar võidab mängu kiirtoidu vastu üks-null ning jätab turvamehed ja noored lõvid tähelepanuta.

Uku ooteplatvormil, ühel neist apteegi ja kiirtoidukoha vahel asuvatest pinkidest, loeb eluheidik münte. Ta teeb seda taas ja taas.

Hesburgeris on iseteenindus. Kandik tuleb viia kogumisnurka ning sellele jäänud jäägid kallata prügikasti. Urne tühjendatakse umbes tunni tagant. Plastkoti lohistab kaubamajast välja mõni tujutu klienditeenindaja, kes näib seetõttu kivi-paber-käärid-mängu kaotajana.

Vahepeal jäävad siia-sinna laudadele mõned paberkotid ning siis peab eelmainitud teenindaja prahi kokku korjama. Jah, kuigi kiirsöögikultus näib olevat levinud, ei mõista mõned noored endiselt, et kasutatud nõud tuleb ära viia.

Saabub aeg lahkuda.

Järgmise päeva lõuna ajal on Uku pühamu südames vanu ja noori võrdselt. Keegi pole ülekaalus.

Esimene porgandisõber

Palun endale Caesari salati, kohvi ja porgandeid. Klienditeenindaja vaatab mind kahtlustava ilmega, justkui üritaks kindlaks teha, kas ma naljatan.

Siis küsib kõrval olevalt vanemteenindajalt: «Kuule, kas neid porgandeid üldse eraldi saab võtta?»

Nad hakkavad kahekesi läikivat puutetundlikku kassaaparaati uurima. Tundub, et olen esimene porgandisoovija. Häda ei anna häbeneda, kohale kutsutakse veelgi tähtsam tegelane. Kolm pead on kolm pead ja peagi saan oma porgandid kätte. Olen väga õnnelik.

Arutlen endamisi, kas vanemtöötaja ja õpilase vahe on õppimisvõimes. Toidukoht on avatud olnud vaid mõne kuu, kuidas on töötajate vahel tekkinud nii suur kihistumine?

Päeval on olukord teine, suurem osa jalga puhkavatest inimestest on pigem vanainimesed. Kuigi mida rohkem saab kell, seda enam noori koguneb kaubanduskeskusesse. Osa on orbiidil, osa istub ja palvetab süües.

Laps tuuakse einestama ja ise minnakse poodidesse. Teismelised poisid on koolist siia jooksnud ja visanud kotid laua kõrvale üksteise otsa.

«Ma arvan, et ka õhtul pidutsedes saab järgmine päev kooli tulla,» kostab kuuendike lauast. Hesburgeris on mõni üksik tühi laud. Noorsoopolitseinik jalutab mööda.

Suhtekorralduslik enesetapp

Minu suureks üllatuseks korraldab viiekümnendates aastates paarike mu laua läheduses tutvumisõhtu. Paratamatult saan osa nende vestlusest.

«Õhtul tegin väikese viina,» ütleb mees.

«Hehehee,» pilgutab ripsmeid naine, kelle soeng võis viimati moes olla kaheksakümnendate lõpul.

«Hommikuks oli tatt ja kurk parem,» kiitleb veekindlate jalanõudega mees.

«Kuule... Kes sa tähtkujult oled?» küsib seemisnahkse kasuka ja line-tantsu saabastega naine.

«Vähk,» lausub tuulejopes mees ning vaatab naisele sügavalt silma.

Ma tunnen kohmetust.

«Mis sa arvad, kui vana ma olen?» viskab teksapükstes naine küsimuse õhku.

Mees vastab midagi arusaamatut, et aega võita.

«Kui vana ma olen?» ei jäta naine mehe hinge rahule.

«Noo... Ma arvan, et umbes 45,» ütleb samuti teksades mees enesekindlalt.

«Kas sa üritasid mulle head meelt valmistada?» küsib täiskasvanud naine üdini plikalikult.

«Ära pane pahaks...» ja «Vaata, ma olen inimene...» alustab mees järgmisi lauseid.

Õnneks jõuan raamatus viimase lauseni ja asutan kiiresti minekule. Kuulen veel, kuidas mees räägib rahulolevalt: «Suur Vend oli kinni, sõitsime turu poole ja seal oli üks koht lahti. Öö otsa sai tantsitud. Koju minnes võttis panga juures üks naine mu rajalt maha.» Minust jääb ta suhtekorralduslikku enesetappu sooritama.

Teen Ukus ringkäigu. Uuesti pühakojas istet võttes kuulen alatasa jutlusi.

«Kuule, mis see «piis» tähendas?» küsib üks neljandik teiselt.

««Rahu», issand jumal, «rahu»!» vastab too.

Kella viie paiku läheb mu närv pingule, kuigi olen alustanud uue raamatu lugemist. Kasutust istumisest on tekkinud tülpimus.

Lähen ooteplatvormil viibivate poiste juurde ja küsin: «Kuulge, miks te olete siin, mitte näiteks noortekeskuses?»

«See on nii kaugel ja me ootame bussi,» vastab üks neist.

Mõtlen, et roosas majas avatud noortekeskus jääb Ukust umbkaudu 400 meetri kaugusele, ja mõistan, et suure tõenäosusega sureb inimkond varsti välja.

SELGITUS

IEVA SALMELA,
Hesburgeri arendusjuht

Aeg-ajalt kogunevad Hesburgerisse sõpruskonnad, et ühiselt einestada ja juttu ajada. Nii et selles mõttes on ta veidi ka ajaviitekoht.

Hamburgerit pildistades soovime visuaalselt esile tuua kõiki koostisosi, mis burgeris sisalduvad. Seepärast peab pildistamiseks tooma need ekstra väljapoole. Tavaolukorras on burgeris samad komponendid, aga need ei ulatu nii-öelda üle ääre, on ikka pigem sees, et mugavam süüa oleks.

Hesburgeris saab friikartulite asemel tõesti valida eine juurde kas minisalati või porgandid. Oleme seda juba aastaid praktiseerinud Soomes ja nüüd mõned nädalad ka Eestis. Meie kogemused näitavad, et tervislik lisand ei ole veel sama populaarne kui friikartulid, miski ei muutu üleöö. Täna on meil aga ka juba Eestis kliente, kes seda võimalust hea meelega kasutavad.